*karjatab*
Siin ei ole kala! (loe ""Tasuja" lühikokkuvõtet").
Mind vaevab maniakaal-depressiivne psühhoos. Ausalt. Muuga seda seletada ei anna. Tegevusetusehood (imelik väljend, aga olgu peale) vahelduvad paanilis-toimekate hoogudega. Olen hommik otsa koristanud nagu segane, peas aga tiirleb üha uusi asju, mis vaja ära teha, kohemaid, just nagu oleks viimnepäev käes. Ja tegelikult on koristatud alles J tuba, elutuba ja köök. Koristamata ruume on... *loeb näppudel*... üks-kaks-kolm-neli tükki. Aga varsti pean linna minema, sest J-l on täna trenn. Issand, palun loo tänasesse päeva viis lisatundi, palun!
No ja eks katsuge ära arvata, kes täna teleka ees nutta löristas, kui lapsed kuninganna Elizabethile "Can You Hear Me?" laulsid. Mind on selle loo kuulamisel alati härdameelsus tabanud, aga täna oli asi ikka päris tõsine. Kuid see on ju nii ilus laul ja lapsed olid hästi armsad ja ülelüldse oli kõik nii südamlik.
Muidugi hakkisin ma parasjagu ka sibulat, aga see ei puutu üldse asjasse.
Ja minu meelest on "Liisbet, lahke daamikene" päris äge tiitel.
________________________________
* Nii tavatses karjatada mu vanaema, kui talle miski üle mõistuse tõusis. Ega tal oli teine karjatus veel: "Pane ruttu jalg peale, muidu kargab silma!" Aga selle kasutamise põhjus kippus mul tihtipeale segaseks jääma.
Ta-taa! Doo-da-loo! Lugemiseni!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar