Lugesin täna triangli bloogi ja sihuke meeleolu tekkis...
Samas paneb mind mõneti mõtlema tõsiasi, et sellelt pildikeselt - väike katusekorter, üle seinte ulatuvad raamaturiiulid, suur tugitool, kamin, kohvitass, kass, koer ja akna taga ulguv tuisk - puudub kõik muu, mis minu ellu kuulub. Ei meest, ei last. Ainult mina. Ja vaikne muusika.
Mis see siis on? Depressioon, tähendab rahulolematus oma olukorraga, tähendab valed valikud, tähendab valesti elatud elu?
Kas ema, kes pereelust puhkust soovib... Olen ma normaalne? Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma mõtlen liiga palju? Oi, seda, et mul on äge fantaasia, tean ma hästi. Ja ometi ei suuda ma tagasi suruda servapidi hinge hiilivat kahtlust, kas ma ikka olen nii hea ema? Kas ma üldse kõlban emaks? Aeg-ajalt ma kahtlen selles. Lastega ei käi õpetust kaasas, ma tean. Emaks ei koolitata kusagil. Selleks kasvatakse.
Sest elu oleks liiga lihtne ja igav, kui kõik oleks ette valmis. Aga ometi ajab mu oskamatus mulle mõnikord hirmu peale. Laps on nii õrn ja talle on nii kerge viga teha...
Ohjah.
Homme... nojah, homme ootab mind ees üks kohtumine. Mis asjus ja kuidas läks, sellest hiljem. Võib-olla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Tead, ma kunagi ühest targast raamatust lugesin, et terved inimesed on need, kes suudavad ka üksinda olles õnnelikud olla. See tähendab, et nad on emotsionaalselt sõltumatud. Nad ei pea õnnelik olemiseks teise inimese külge klammerduma ja ei pane seega ka teisi endast sõltuma ega süüd tundma.
Võib olla teineteisest sõltumatu ja samas olla väga kiindudnud.
Aga see on muidugi ainult raamatutarkus.
Mnjah.Mul on jälle aeg-ajalt tunne, et ma olen klammerduja. Kontrollifriik. Täielik kanaema. Fui.
Postita kommentaar