Huvitav

Nii mitmedki on kirjutanud oma lastest ja advendikalendritest (nt triibik ja triin). Loen ja loen ja minus hakkab tasapisi süvenema tunne, et meie jõmm on selle koha pealt üle mõistuse imelik. Ma ei ole teda mitte kunagi juhendama pidanud... no okei, esimene kord vast sai seletatud, et iga päeva kohta käib üks luuk, vastav number peal. Aga igatahes ei mõtlegi J liigseid luuke lahti kangutada. Ikka ilusti järjekorras, nagu peab. Suisa kukununnu ju.

Õnneks muu koha pealt ta nii pai ei ole. "Õnneks" jah, sest ülipai laps tekitab minus kah hirmu. Kunagi, kui tädi pere veel Viljandis elas, käisid nende naabreil suviti lapselapsed külas ja tädi jõmmid kutsusid neid ikka oma hoovile mängima. Tavaliselt oli seal paras seltskond koos, teiselt poolt naabri lapsed ja paar maja edasi elavad kolm venda ja... Kisa ja mürgeldamist taevani, ühesõnaga. K-l ja G-l olid pidevalt põlved lõhki või kusagil mõni sinikas või muhk otsaees. Aga naabri-Oskari kaks pojatütart istusid viksilt ja viisakalt tsemendist valatud muruäärisel, põlved koos ja käed süles. Siis tädi ikka ohkas mõnikord ja ütles pead vangutades, et: "Minu omad on ikka hullud küll, aga parem olgu sellised kui et istuvad nurgas ja ei räägi ka."

Ärge saage minust valesti aru. Pai peab laps ikka olema, aga mitte ära kästud-keelatud ja maa sisse tambitud, stiilis "lapsi peab olema näha, aga mitte kuulda". Sellistest hakkab mul lihtsalt kahju.