4. juuni 2006

Ma ei saa...

...sinna midagi parata, aga ma ei armasta pühapäevi. Isegi mitte hommikuid, kuigi muidu ma varahommikuid armastan. Pühapäev on selline... närviline, hommejälletarvistööleminna-päev, mis, nii kummaline kui see ka pole, kehtib minu puhul täpselt samamoodi, kuigi minu tööleminek seisneb ühest toast teise kõndimises. Aga siis on vaja kT-le nädalavaru särke ära triikida ja J-le lasteaiaasjad valmis panna ja üleüldse...

Minu lemmikaeg nädalast on reedeõhtu (reede õhtu?). Seda tahaksin veeta võimalikult mõnusalt - mõne väärtsarja või hea teatrietenduse seltsis. Ma nii hirmsasti tahaksin, et etv hakkaks näitama vanu häid etendusi - nii, nagu see ammusel vene ajal ikka reedeti oli: teatriõhtu. Sest on asju, mis on seitse korda üle leierdatud, aga on asju, mida pole enam ammu näinud, kuid nii väga tahaks näha. "Eesti film 90" raames ju näidati vanu filme ja tookord oli seal ka selliseid, mis oma ideoloogia poolest tänapäeva ei sobikski. Praegu on ju teatriaasta. Jah, uusi lavastusi on samuti vaja näidata, ma ei vaidle vastu, ja see on väga hea, et näidatakse. Ma tahan öelda, et näidatagu rohkem. Palju, palju rohkem!

Mina, vana nostalgitseja, tahaksin muidugi näha pärnakate "Säärast mulki" ja rakverelaste Kitzbergi näidendit "Veli Henn ja Hennu veli". Viljandlaste "Vihmameistri" vastu ei oleks mul ka midagi. Oh, tegelikult on neid asju palju, mida ma näha tahaksin, lihtsalt kõik ei tule nii äkki meelde.

Aga ma kaldun teemast kõrvale. Et ma ei armasta pühapäevi, aga armastan reedeõhtuid. Ja laupäeva varahommikuid. Pühapäeval aga olen ma nagu kuri Muri, tahaks omaette olla ja nokerdada, mitte kogu aeg mässata, möllata ja vastata pidevale küsimustevoole.

Uus kõrvalepõige: kas kõigil meestel pole oma kraami üksikühikute asukohast reeglina aimugi või on minu meespere vaevuseks õpitud abitus? "Kus mu püksid on? Kus mu traksid on? Kus on augud, mis olid minu soki sees?" on meie majas üsna tavaline nähtus. Ja oleks ainult püksid-traksid-sussid-sokid, aga jalad on all ka mänguasjadel, raamatutel, kruvikeerajatel, saagidel, mõõdulintidel ja muul säärasel kraamil. What gives?

Aga okei, lõpp sel halal. Vaja toimetama hakata (nüüh!). Lugemiseni.

P. S. Nutt ja hala, ma ütlen!

12 kommentaari:

Elsa ütles ...

No minu peres on nii, et täiskasvanud osa meesperest saab endaga ise hakkama, riidevärki on parasjagu vähe ja neil on omad kohad olemas. Aga no ülejäänud pere jaoks pean olema mina see hiromant, kes teab, mis ja kus miski on. Kohutav... nagu oma kadunud asjadst vähe ei oleks :P

Aveke ütles ...

Õpetatud, mitte õpitud abitus on see.

oravake ütles ...

Ei, kT saab kah oma riideasjadega ise hakkama (vahel on mul tunne, et ta küsib lihtsalt vormitäiteks, sest "nii on kombeks ju"), ainult sussid on need, millest ta armastab n ajahetkel lihtsalt välja astuda ja siis pean mina olema see, kes teab, kus ta seda teha suvatses. Mis poissi puutub, siis tavaliselt on minu vastus küsimusele, kus tema miski asi asuda võib: "Palun tuleta meelde, kus sa seda viimati nägid, ja otsi ise." Aga see ei taksita neid aina ja aina minu juurde aru pärima tulla, kuhu mina(!) nende mänguasjad-tööriistad olen pannud.

Aga nad on vist ära tabanud, et kui nad mulle piisavalt närvidele käivad, siis ma lähen, võtan otsitud asja ja pistan neile pihku, sest ei viitsi nendega jageleda ja nende jauramist kuulata. Tõepoolest õpetatud abitus. :P Minu viga on see, et ma olen koletult kannatamatu ja parasjagu pedant, venitamist ei kannata aga hoopiski. Seepärast on nõudepesuga tihtipeale nii, et ma pesen nad parem ise ära kui ootan, millal kT nende noolimise ja poleerimisega ühele poole saab - kui talle vaba voli anda, siis ta unistaks kolme taldriku kallal pool õhtut.

Heidi - samad sõnad. Tere tulemast nostalgiliste tagurlaste seltsi. :P :)

Tiina ütles ...

Mulle ka ei meeldi pühapäevad. Niipalju kui ma takkajärgi mäletan, ei ole kunagi meeldinud. Kas see parim aeg on just reede õhtu, ma ei teagi. Fakt aga, et reede õhta ja lauba on kaks parimat aega.

Mis aga asjadesse ja riietesse puutub .. Ma juba ammu ei aita siinkohal suurt kaasa, st. ei korralda asju eest ära. Ja saavad hakkama küll. Riietega seda enam, et hetkel on kaasa pesutriikija (ja ka õhtuse lastekantseldaja, sest emme teeb tööd) rollis ja ise triigib, ise paneb ja siis teab ise ka kõige paremini kus miski on. Parim abimees: lasta ise hakkama saada. Ja nagu ööldud: saavad ju küll!
Ma läheks mudu oma 4 VeniVilluga siin lolliks. Kuigi nad isegi tragid.

oravake ütles ...

Eks ma jõmmiga püüan sama joont ajada, mis muidugi ei takista tal aeg-ajalt püüda katsetada, et ehk nüüd läheb läbi, kui ta teeb ennast pisikeseks ja haledaks. kT puhul on kasvatamisega muidugi suuresti hilja juba, aga ma vähemalt proovin. :)

Tegelikult ongi see pidev "Kus mu asjad on?" see, mis mind ära väsitab. Ja tüütab. Nad, tuhnused, teavad enamjaolt väga hästi või õigemini suudavad ise väga hästi leida, aga ikka on vaja mulle selga ronida kõigepealt.

... ütles ...

Oh teid, noori emmesid!
Esiteks avastasin ja kukkusin teie blogisid põhjalikult lugema alles eile.
Teiseks. Arvan, et pühapäev ei saa meeldida siis kui ta pole sulle pühaks päevaks.
Toimetage laupäeval oma töö- ja meelelahutusasjad ühele poole, pange puhtad pühapäevariided valmis ja kui pühapäev koidab, siis käige peale mõnusat hommikukohvi kirikus.
Küll näete, et pühapäev saab teistsuguse tähenduse ja esmaspäevani tundub veel hulk maad ja vähemalt sellist tühja tunnet kuidagimoodi äraroiutatud päevast ei jää. :-)

oravake ütles ...

Anna andeks, kerkel, aga me ei ole sinuga ühte usku, sestap ei käi ma ka kirikus ega ela piiblitõdede järgi. Laupäev on see päev, mille ma enda jaoks mõnusaks teen - küpsetan ja saunatan ja nii edasi. Pühapäev on lihtsalt niisama päev ega meeldi mulle sellepärast, et peale seda tuleb esmaspäev koos kõigi kohustustega. Basta.

... ütles ...

Ei olegi midagi andeks paluda.
Olen ka mina Jumalata oma elu sättida püüdnud. Ei tulnud välja!
Olin unistanud sellest usust varm, aga otsuse tegin 20-selt.

Täna käisime väikese Erviniga(4 a.) Olevistes jumalateenistusel. Pärast jalutasime läbi veel vene ja Rooma katoliku kiriku (ainult vaatamise eesmärgil) ja mitu vanalinnapäevade üritust.
Ja kauplustes käidud ja Seppälast üks megahea õhukesest kilest kapuutsiga jaki-pükste komplekt ostetud. Poiss nõudis jaki kohe selga, kuid hakkas selles varsti higistama, sest ilm oli pööranud päikeseliseks.

Tiina ütles ...

Oleks see nii lihtne. KA aegadel, kui pühapäev ei olnd sebimise pääv, ka siis oli see mulle vastik.
sest siis läksid lapsepõlves alati külalised ära. Kurb. Sest siis tuli panna õhtul esmaspäevaks kooliasjad valmis. Kurb. sest siis tuli pakkida Tallinnas kotid, et siis hiljemalt esmaspäeva hommikul taas Tartusse ülikooli kimada.
Ja nüüd on töö, mis päevast ei küsi (kuigi jah, ma ikkagist püüan tööd teha "tööajal"). Ja kui tööd ei olegi, siis on päevas ikkagi miskit sellist, mis mind närvi ajab. Vast on see ka sellest, et senimaani oli teinepool pidevalt graafikuga tööl, ka pähapäeviti. Naudi siis "püha".
Ei, pühapäevades on miskit, mis mulle ei istu. Ja selle algus on kuskil kauges lapsepõlves.

Tegelt ma isegi tegin täna pääva mõnusaks. Sest ma pistsin kogu kiire töö kiuste näpud mulda, käisin Aiaparadiisis ja tõin mõned maltsad. Sest "mullatamine" pole töö, see on puhas lust!

Tiina ütles ...

Sry, aga ma pole ammu nii vigast teksti kirjutand kui eespool. Vähese viina viga. Vist.
Sry.

oravake ütles ...

Pole hullu. :)

Mina jälle ruigan siin praegu, et nää, ull iks ull, nüüd kõik kohad haiged. Müttasime kah täna väljas ja kuna meil sihuke asjapulk kut trimmer puudub, tirisin aiaäärseid käsitsi pikast heinast puhtaks. Põõsa- ja muid aluseid niisamuti. Nüüd randmed valusad. :P See on see pehme vurleelu, niikui füüsilist tööd eemalt näeb, nii on selg paigast ära ja kondid haiged. :P

Isegi kommentaarium irvitab: narrqhq!

oravake ütles ...

Ju ma siis olengi nelipühilane, nii et ise ei teagi. :)