Äh!

Poiss jälle tõbine. Köhatab, nohutab ja palavikutab. Kodunädal on kindlustatud. Reedeks peab jõmm ordnungis olema, sest lasteaia juubelil vaja etelda. Ja laupäeval on jõulupeod. Ja kingi on talle vaja vaadata, sest vanad ei lähe seebiga kah mitte jalga (ma parem ei mainigi, et need said ostetud eelmisel aastal samal ajal ja evisid kahe numbri jagu kasvamise ruumi). Ja endale oleks kingi vaja. Ja oleks vaja otsustada, kas minna esmaspäeval *piiks* jõulupeole, kuhu kT kutse sai, ja saata lasteaia jõulupeole vanaema, või mitte minna ja minna ise? Tõnis Mäge tahaks kah kuulata, ma pole tat elusast peast kohanudki varem. Vist. Igatahes praegu ei meenu.

Nutt ja hala, ma ütlen! Nutt ja hala!

Ütle nüüd!

Kuidas see ikka nii on, et mitu asja kuhjuvad ühele päevale? Nüüd on J-l valida, kas "Pipi" või Laste Loomingu Stuudio jõulupidu. Mõlemat korraga lihtsalt ei saa, sest etendus algab kell kaks, LLS-i pidu aga kell neli. Mis sest, et Vanalinna Muusikamajas, nagu eelmiselgi aastal. Ses mõttes, et Linnahallile lähedal. Mingi valemiga ei jõua jõmm kahe tunniga etendust ära vaadata, paki tarvis etelda ja siis veel riidesse panna ning uuele peole kihutada. Nüüd on siis võimalikud variandid: kas "Pipi" ja teise peo lõpp (mis pole sugugi kindel, sest me ei pruugi ka lõpuks mitte kohale jõuda) või ei mingit Pipit ja LLS-i pidu - sellest oleks poissi kahju ilma jätta, sest nad esinevad seal ju ja eelmisel aastal oli kõik imearmas. Aga Pipist kah kahju teda ilma jätta.

Ja just nagu sellest veel vähe oleks, on tal hommikul selle aasta viimane LLS-i tund ja teoorias peaks minuke sel päeval oma sünnipäevakülalisi võõrustama.

Mitte et ma tahaksin seda teha. Nii et pole halba ilma heata: mul on mõjuv põhjus kõrvalehiilimiseks. Pealegi sai seda juba tähistatud ka. Natuke. Ette. Aga mis siis.

Ohmaeiteagikohemissellestelustniimoodisaab!!!

See ei ole enam naljakas!

Mu karv langeb välja ja saba nagu ei olekski.

Tegelikult lõpetan praegu jama, võtan rohtu ja keeran natukeseks kotile, sest arvutiekraani vaatamine teeb füüsiliselt haiget. Silmad ei talu valgust. Just nagu päikesesse vaataks.

Lugemiseni.

Ei no jumala ajee

Minu kõris on veel teine kõri, mis on suurem kui esimene. Sama jutt kehtib ka mu pea, eriti aga silmamunade kohta.

Andestage mulle need üksikasjad, aga ma olen kuri. Ma ei saa praegu endale haigeksjäämist lubada. Kuigi tegelikult vist peaksin praegu aja maha võtma, mitte rabama nagu hull, ja seda mu organism mulle öelda tahabki. "Okei, kui sa väsimusest ja deprekast aru ei saa, siis teeme nii, et sa jääd haigeks ja jutul lõpp!"

Tsiteerides kapten Sparrow'd: "Saadanas!"

Kuna ma...

...pühapäeva õhtuti vaatan "Ohtlikku lendu", siis tantsud tähtedega jäävad esmaspäeva hommikuks. Täna aimasin juba triangli kommentaari põhjal halba ja nii oligi. Kuhrad, ma ütlen. Ja niuks. Nüüd polegi kellelegi pöialt hoida enam.

Elu või asi, ma ütlen. Iga jummala hommik tõuse üles ja tee voodi ära. Phäh.

Niipea...

...kui ma olen otsustanud oma pudrumulgu klõpsti kinni panna, et lasta inimeste (kaasa arvatud ja primaarselt just iseenda) närfidel natuke puhata ja taastuda, toimub asju, millest ei saa kirjutamata jätta.

Esiteks vaatasin eile õhtul "Paari" ja kuidas ma ka ei püüdnud oma arvamust endale hoida (tervislikum nagu ja ei aja teistel und ära ka), ei suutnud ma viimaks kiusatusele vastu panna ja kukkusin kribama. Sest mulle jäi üsna arusaamatuks, miks oli vaja jälle hakata Rüütlit mõnitama. Sorri, aga ära tüütab juba, ausalt. Pealegi ütleb vanasõna, et lamajat ei lööda, aga no need kolm noormeest - mis pagana imelik nimi nende triol ka ei olnud - ei saanud muidu, kui pidid ennast lamedalt välja elama.

Puht inimlikust seisukohast: jätke vanainimene rahule. See ei ole enam naljakas.

*oravake on teadupärast täielikult, kõige nelja käpa ja lugematute sabakarvadega Ilvese pooldaja, nii et palun mitte valesti mõista*

Teiseks tabas meie (ja arvatavasti kõigi J rühmakaaslaste peresid) kurb uudis: nimelt läheb J lemmikkasvataja mehele ja kolib sootuks teise Eestimaa otsa. Kui poiss seda eile teada sai, läksid ta silmad suureks-suureks ja olid ilmatuma kurvad. Mul oli lapsest lausa südamest kahju. Pealegi - sihuke jant, nagu neil ülemöödunud aastal selle kasvataja leidmisega oli, ja nüüd hakkab siis jälle peale.

Ega midagi. Loodame, et tuleb jälle selline, kellega J-l probleeme ei teki. Kuigi, selles lasteaias ei olegi tekkinud. Eelmises lasteaias oli asi lausa nii, et kui oli "kurja kasvataja" vahetus, istus J oma kapi juures ja keeldus rühmaruumi minemast. Ja mina omakorda kuulsin pidevalt, kui paha laps mul on.

Ah olgu. Saba sirgu!

J ütleb, kuidas peab ja on

J jäi tõppe ja istub seega kodus. Tea, kas selle pärast, et ta on sunnitud paigal istuma, aga igatahes poetab ta jälle pärle. (Huvitav, mis häda mul täna nende pärlitega?) Niisiis:

J õpetus F-tähe hääldamise kohta: "Ülemised hambad tulevad kinni panna ja alumised lahti teha." Kes nüüd F-tähte selgeks ei saanud, need süüdistagu iseennast.

Juba mõnda aega on J-t ärevuses hoidnud purihambad ja nende võimalik kasvamine tema suhu. Nüüdseks hakkab ta juba rahunema, aga esialgu oli ta väga nende vastu. Ilmselt seostas ta neid mingil kombel jääpurikatega, sest kord kuulsin ma teda omaette pobisemas: "Meil lasteaias Eliisabetil kasvavad purihambad ja siis on tal suu kihvu täis."

Aga tegelikult olen täna kuidagi uimane ja vaimuvaene ja mõtted on hajevil. Tööd vaja ka teha, aga no ei tule vaimu peale, noh. J nõuab ka pidevalt tähelepanu - haige lapse asi, siis ei saa ta äkki enam mitte millegagi ise hakkama ja üleüldse elaks ainult süles. Nii et vaatame, mis sest tänasest päevast üldse saab.

Kui päris aus olla, siis tahaksin praegu hoopis mere äärde jalutama minna. Ilm on just selline, nagu mulle meeldib - natuke sombune ja uduviiruline. Lihtsalt jalutaks ja mõtleks omi mõtteid. Ah. Ilmselt ma teengi seda, kui E hiljem siia tuleb.

*on kuidagi lüürilises meeleolus ega suuda joone peale saada*

Ja-jah. Kohvi ma juba jõin, aga sest polnud muhvigi tulu. Mittesoovikontsert mu peas on ka häälestunud kreeka rahvamuusikale ansambli "Zorbas" esituses. Mida ma teen siis nüüd?

(sügav...köh-köh...ohe)

Jätkuvalt tõbine. Jätkuvalt urri-meeleolus. Kas tuleb jaht või ei tule, ma küsin? Kui kaua kallid külalised peavad veel kannatama?

Ahh.

Tänase Mittesoovikontserdi esinejaid on suisa kaks. Soleerima kipub Tanel Padar, kes joodeldab midagi unistusest, kuid talle sekundeerib erakordse järjekindlusegaTõnis Mägi omaloodud heliteosega "Koit". Ega's midagi, vaatame, kumb peale jääb. Minul antud hetkel eelistused puuduvad.

Teeks midagi... või lööks kedagi...? (allikas: tundmatuks jääda eelistav klassivend - mitte ei mäleta, kes nimelt).

Ah, ega ma tegelt nii kuri olegi. Aga neil aegul, kui ma köhin peaaegu vahetpidamata ja nina jookseb sirinal kut mahlakask, on mul tavaliselt väga raske eneses leebe rahulolu nooti tabada. Tahaks rahus olla, aga toimetused tahavad toimetamist. Ja siis meenuvad millegipärast igasugu ütlused stiilis "hallvanakesed üheskoos - hammusta ja löö".

J jäi ka täna lasteaiast koju. Vedeleb ristseliti tugitoolis ja imetleb kaht laeva, mis ta eile armastavalt vanatädilt kingiks sai. Ta ei jäänud eile sellepärast isegi õigel ajal magama mitte, sest oli nii elevil - ikkagi purjekas ja kalapüügilaev!

J nimelt on meil täielikult m-e-r-e-a-i-k-e. Ja ka laevahaige.

Lõpetuseks katke meie vestlusest eile hommikul teel lasteaeda:

J: "Tead, see oli nii. [...] (minu kõrvadele kuulmatu pobin) arvas, et "Haabersti Citymarket - ei, minule see enam ei meeldi. Ahhaa! Rrrimi Hhhypermarrrrrrket! Paneme selle!" Ja pandigi."
Mina: "Kes arvas?"
"Soomlane!" röögatas mu silmatera tsentuuriolikul häälel üle marsa.

Vot tak vot, vualaa.