Tänase päeva...

...parima tõdemuse au läheb J-le: "Ses mõttes on sellel aastal uue aasta tulek hea, et kevad on juba käes." Jajah, eks ta ole.

Tänase päeva...

...tõdemused:

1) J joob praegu palju - kibuvitsateed ja jõhvikamahla ja vett jne - mistõttu trilpab päevas ikka hea mitu korda tihedamini WC vahet kui tavaliselt. Järjekordselt tretilt naasnud, puges ta tagasi diivanile, toetas lõua rusikale ja lausus: "Mul on ikka seda Prostamol Unot vaja, siis jääb see jooksmine vähemaks."

2) Jõul on jõul, aga minul ei ole veel nii palju jõudu, et kellukesi ja muud nänni üles riputada. Uksepärjast rääkimata. Või mis jõudu - tahtmistki ei ole. Aga vähemalt on maja enam-vähem koristatud. Tolmuvabad riiulid ja lambikuplid ning pestud põrandad on isegi suur saavutus (jah, mustematel aegadel pidin põranda pühkimisekski kaks päeva hoogu võtma) ja palju põlevaid küünlaid tekitab samuti piisavalt meeleolu.

Jõud lõpeb, ei jaksa enam

Huvitav

Nii mitmedki on kirjutanud oma lastest ja advendikalendritest (nt triibik ja triin). Loen ja loen ja minus hakkab tasapisi süvenema tunne, et meie jõmm on selle koha pealt üle mõistuse imelik. Ma ei ole teda mitte kunagi juhendama pidanud... no okei, esimene kord vast sai seletatud, et iga päeva kohta käib üks luuk, vastav number peal. Aga igatahes ei mõtlegi J liigseid luuke lahti kangutada. Ikka ilusti järjekorras, nagu peab. Suisa kukununnu ju.

Õnneks muu koha pealt ta nii pai ei ole. "Õnneks" jah, sest ülipai laps tekitab minus kah hirmu. Kunagi, kui tädi pere veel Viljandis elas, käisid nende naabreil suviti lapselapsed külas ja tädi jõmmid kutsusid neid ikka oma hoovile mängima. Tavaliselt oli seal paras seltskond koos, teiselt poolt naabri lapsed ja paar maja edasi elavad kolm venda ja... Kisa ja mürgeldamist taevani, ühesõnaga. K-l ja G-l olid pidevalt põlved lõhki või kusagil mõni sinikas või muhk otsaees. Aga naabri-Oskari kaks pojatütart istusid viksilt ja viisakalt tsemendist valatud muruäärisel, põlved koos ja käed süles. Siis tädi ikka ohkas mõnikord ja ütles pead vangutades, et: "Minu omad on ikka hullud küll, aga parem olgu sellised kui et istuvad nurgas ja ei räägi ka."

Ärge saage minust valesti aru. Pai peab laps ikka olema, aga mitte ära kästud-keelatud ja maa sisse tambitud, stiilis "lapsi peab olema näha, aga mitte kuulda". Sellistest hakkab mul lihtsalt kahju.

Kutse

J sai kutse, milles teda teavitati sellest, et ühel teataval pikasukaplikal oleks "iupe ia meel" näha J-d "Tallina Linaaalis surel iõulupeul", kus saab olema ""Pipi" edeendus. Rietus: mis ise tahade".

Mõnus. Ja armas. Viimati käisime me kT leivaisa(de) poolt korraldet jõulupeol siis, kui jõmm oli kahene, sest pärast seda on ta suutnud end just õigeks ajaks tõppe rihtida. Aga no see üks kord jääb ka igaveseks ajaks igavesti tulikirjas Maailma Annaalidesse üles tähendatud.

Tookord toimus jõulupidu Salmes ja lastele näidati "Helepunast lillekest" variatsioonidega. Ainus häda oli see, et saalis oli lapsi igas vanuses ja nooremate laste jaoks oli etendus ilmselgelt liiga pikk. Meie omagi jälgis algul huviga, siis aga väsis ja keskendus kahele õhulises liblikakostüümis tütarlapsele. Üle pimeda saali ja laval toimuva hakkasid kostma J melanhoolse alatooniga nõudlikud huiked: "Libikad! Kus on? Libikad!" Ühel hetkel läks lava pimedaks ja põlema jäi ainult lõket kujutav lamp, mispeale meie poiss lajatas: "Tuli kundu!", kahe vanema õe tüli peale aga pahandas valjult: "Tohoh, ei kakle!"

Eks häda oli ka selles, et pidu algas kell kaksteist, J-l aga oli see tavaliselt lõunauinaku alustamise aeg ja ta oli lihtsalt väsinud. Jõuluvanale oli ta lubanud oma repertuaarist vähemalt kolm laulu ette kanda, tegelikkuses aga põrnitses taati altkulmu nagu oma kõige vihasemat vaenlast ega kõssanud silpigi, surus kingipaki vastu kõhtu ja tegi minekut. Igatahes magas ta juba enne, kui me koju jõudsime.

Ega ma kardagi, et ta nüüd üle Linaaali kisama pistab - vanem ka juba ja. Aga jõuluvana jaoks peab hakkama luuletusi otsima.

Lugemiseni.

P.S. Tänase päeva soundtrack'iks on kunagi kümmekonna aasta eest sõbranna Annalt saadud duubel jõululauludega. Jah, ka mina, Brutus.

Päikesekiir keset hallust

Jõmm on juba nädal aega puuslakiga kodune olnud. Paugub nagu pakane aiateibas. Tervekssaamise kohta lootust avaldama ei hakka - ei taha ära sõnuda.

Igal juhul pakkus J mulle täna hommikul kurgukommi - teate küll, on sihukesed, eukalüptiõli on nende tavaliseks komponendiks. Aga ääretult armas oli, kui ta kommi eelnevalt paberist lahti kruttis, teatades ise asjalikult: "Tõelised mehed võtavadki kommi naise jaoks paberist välja!"

*on ikka üks heldinud kanaema, midagi pole parata*

Hommikupooliku kokkuvõte:

1. Käisin vereanalüüsil. Kuna J hommikul kurtis, et kuidagi väsinud on, jäi ta lasteaeda viimata, seetõttu pidin ta endaga kaasa võtma. Ei, poisil oli põnev, ausalt. Jumal, emmel ju võetakse verd! Kes seda enne näinud on. Ja sebiski laborandil jalus, vaat et pistis pea kaenla alt läbi, et paremini näha, kuidas nõela torgatakse.

Aga ei, poisi auks tuleb öelda, et ta tegi mulle pärast pai, kiitis, et ma olen tubli emme, ja lubas mulle poest kommi osta, et ma kõik ära kannatasin ja et ma selle kogemuse nüüd ära unustaksin.

Armas.

2. Elekter käis ära. Kui me koju jõudsime, oli kõik tumm ja külm. Ja mina, kes ma olin söömata (sest ei tohtinud ju) ja kohvi joomata... GRR! Näljane oravake, kes pole oma hommikust kohvilaksu kätte saanud... hea küll, temaga saab veel toime, aga näljane oravake, kes pole oma hommikust kohvilaksu kätte saanud ja lisaks avastab, et vahepeal on selle kättesaamisele tekkinud täiendavaid takistusi - uskuge mind, no ta ei ole leebe ja lahke olevus, kohe mitte ei ole.

Tõelise Soodaefektiga Blondiini vahemärkus: Aga nüüd on elekter tagasi!

oravakese kategooriline imperatiiv: Kõtt!!!

Täis kõhul on muidugi see halb omadus, et see ajab koleda une peale. Isegi kohv ei aita.

*haigutab, kattes suu viisakalt sabaga*

Lugemiseni.

Teadmiseks

Kui me J-ga eile trennist tulime, tekkis meil vestlus teemal "Päeva ja öö pikkuse vaheldumine". J ei lasknud end sellest sugugi häirida, et nüüd kella kuue paiku juba üsna pime on ja talvel päris varakult pimedaks läheb. Temal oli asjale lihtne ja loogiline seletus: "Talvel läheb sellepärast varem pimedaks, et niikuinii on siis väga külm ja keegi ei taha pikalt õues olla." Õige ka. Ja kui inimesed pikalt õues olla ei taha, siis kustutame ka päikese varem ära. Energiat tuleb kokku hoida!

Ah jaa

Reedel poetas J taas ühe tarkusetera. Nimelt on olemas kolm sõidusuunda: edasi, tagasi ja risti. Sest ristmikul ju ometi sõidetakse risti.

*oravake-rahvavalgustaja ema lööb saba kohevaks ja suundub õunakooki küpsetama*

Soh

Ma'i oska oma äkitse sülle kukkund vabadusega midagi peale hakata. Üliväga naerr oleks hakata teist töö peale raiskama.

Et kust tema kukkus? Taevast ikka. Või noh, peaaegu. Eks mul oli ikka aega kah, et ennast vaimliselt valmis sättida. J nimelt pakkis juba üleeile õhtul asju ja eile tänitas mu kallal pool päeva, et ma tema riided valmis paneksin. Täna hommikul siis lõi kell veerand kaheksa silmad kolinaga valla ja kuulutas: "Vanama kohe tuleb ja siis on minek!" Marsa pidi tema sõnul minema kell 9.2356,927.

Onju.

J on oma kindlates reeglites kinni, kõik peab raudpolt nii minema, nagu kogu aeg on käinud. Ja et tema ikka reedel E juurde Tulikasse on läinud ja sealt pühapäeval koju laekunud, see on sihher värk. Noh, vähemalt ei vea ta E-d enam igal laupäeval üles Toompeale, sini-must-valge lipuke näpus. J-l ikka, mitte E-l.

Aga lipuke on tal endiselt aukohal ikkagi. Toas, kapi otsas, ilus ja kena, selle kõrval Tartust mänguasjade muuseumist tema valikul ostetud tinasõdur, ikka seesama sini-must-valge lipuke käes. Ohjah. Ega olid ajad, kui J nõustus uinuma ka ainult "Eesti lipu laulu" saatel. Kui seda viimase laulupeo ajal lauldi, keksis mede jõmm teleka ees üles-alla, endal tobe-õnnis naeratus näol. Tema unelaul ju ikkagi.

Miska mulle meenus naisÄ jutt sellest, kuidas mõlemad Ä-d kord koos kT õelastega Kuressaares puhkasid (I võis siis olla nii umbes nelja-viiene, M oli päris pisike). Nimelt olla I iga jumala hommik enam-vähem kell seitse oma silmad valla löönud ja hakkanud heleda lapsehäälega Eesti hümni laulma. Ä arvates võis seinatagusel rahval küll väga lõbus olla. Ütlema nad igatahes ei tulnud.

Nii et mede pere lapsed on rängasti isamaalised. Mis ei ole just halb asi.

Aga nüüd jah, see vabaduse-asi.

Ah, mida ma ikka teen. Tegelt on mul maalt pööningult kaasa taritud kangasteljed (ikka sihukest lapsemat sorti) sisse õnnistamata. Vaatan, ehk hakkan pusima. Aga kõigepealt - sööma!

Ollalaa!

*kõhu korinal köögu suunas ära*

Tarkust ka

Agentuuri "J teab ja räägib" andmetel tunneb kulturisti ära selle järgi, et ta on "sihuke puhvis ja natuke ruuduline".*

Nüüd te siis teate, kui peaks tänaval vastu juhtuma.

_________________
* (Kuna kT esimese hooga pihta ei saanud, mida meie silmatera just nimelt öelda tahtis, lisan siia - igaks juhuks - tõlke ka:) ilmselt pidas ta "ruudulise" all silmas kT poolt kasutatavat väljendit "kandiline".

J tituleeris...

...end täna ära. Kui siia edaspidi hakkavad ilmuma ülestähendused kellestki Õnneõiest, siis teadke - see on tema.

Õnneõis. Jumala ausalt ka. Eriti kui meenutada seda ütlust, et "lapsed on elu õied".

Täitsa kohe.

J anatoomiast:

"Kui inimene sööb, siis keel lükkab toidu söögitorru, ja kui ta joob, siis jook läheb joogitorru."

Vualaa. Kasulik oleks meelde jätta.

Nagu ma...

...juba mitmeid kordi olen kirjutanud, on J viimase aja hobiks reklaamloosungite hõikamine.

Käisime eile kõrvaarsti juures. Kuna J vaeseke peale sundisaagat oma kõrvu eriti katsuda ei taha lubada, leppisime kokku, et kui ta rahulikult lubab nende olukorra üle vaadata, ostan talle pärast Twixi. No ja nii oligi. Mispeale J mulle keset Stockmanni seletama hakkas, et Twix on ikka hea asi, sest seal sees on krõbe küpsis ja hõrk karamell. Ja lõpetas oma sõnavõtu väga inspireeriva "Mmm!"-ga.

Seepeale meenus mulle juhus, kui me kord Prismas sisseoste tehes järjekordsest reklaammüügiletist möödusime. E muidugi ei jätnud juhust kasutamata ja andis J-le mekkida üht ja teist, J aga hüüatas iga kord: "Mmm, see on tõesti maitsev!" (no teate küll, sellise parima reklaamitibi häälega, eksole). Ja kui ma siis viimaks J käest küsisin, et millist vorsti me ostame siis, teatas jõmm: "Ei osta. Mulle ei maitsenud ükski." Vaese müügineiu näoilme oli ikka üsna juhm.

Nii et jah, meie poiss on müügipersoonide halb kogemus.

Nõndaks

Mind on vahepeal:

1. opereeritud
2. süstitud
3. süstlaauk kinni õmmeldud (vaja läks oma paarsada õmblust)
4. kanüül pandud
5. kõrvu kontrollitud
6. tablette sisse söödetud (peoga, nigut obesele)

J mängis arsti.

Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis operatsioonihaav on endiselt kinni õmblemata.

Viimasel ajal...

...ei taha J, et keegi juures passiks, kui ta end peseb. Ilus-kena, aga hambapesu peaks aeg-ajalt üle kaema, leidis kT täna. Kui ta siis oma sellekohast arvamust avaldas, kõlas toas J kategooriline imperatiiv: "Kui sa vaadata tahad, issi, siis vaata telekat!"

Ja pesigi uhkes üksinduses oma hambaid. Isegi mina ei tohtinud vaadata. Oh hoidku küll. Eks hambaarsti juures kuuleb siis.

Uudissõnu vol n+1

J istus diivanil ja kritseldas midagi keskendunult. Silmitses siis enda joonistatud kõverikku kriksadulli, nohises veidi ja langetas seejärel otsuse: "No see pole ju... See on mingi pöörasnunnu ess."

*blink, blink*

J meetod...

...vestluskaaslase segadusseajamiseks (väga tõhus sealjuures): just siis, kui teine on hoogu sattunud ja midagi seletab, küsida tema käest äkki ja karmil toonil: "Millise käega sina kirjutad?" Tänane saak: üks tuttav tädi lastepolikliiniku koridoris ja logopeed, lisaks juhuslikult tänaval kohatud endine kolleeg (minu, mitte J, eksole).

Tänane käik logopeedi manu oli minu jaoks tõeline piinapink - kuna ma istusin J selja taga, nägin peeglist nii tema kui logopeedi ammuli suid keeleharjutusi tegemas ja see ajas mind jubedalt haigutama.

Aga pärast mööda misiganestänavjääbLauterijaKentmannitänavatevahele marsapeatuse poole jalutades täheldasin, et kT-l (või õieti ühel tema kolleegil) oli õigus: nii palju rohelise erinevaid varjundeid on praegu looduses! Mahedast hõbejasrohekast kuni peaaegu ebaloomulikult kärtsroheliseni välja. Kaunis.

Viimasel ajal...

...on J-l kombeks õhtul küll oma voodisse minna ja seal jorutada - kas kuulata unejuttu (mis reeglina seisneb vaheldumisi kahe raamatu - Leelo Tungla "Koera elu" ja Kalju Kanguri "Kuningalinna lugude" täielikus ettelugemises) või unelaule (kas eesti filmimuusikat plaadilt "Siin me oleme" või lastelaule plaadilt "Mina ei taha veel magama jääda" vaheldumisi minu või kT poolt ette jorisetud laulukestega "Meie lapse lauluraamatust") - ja viimaks ikkagi teatada: "Emme, ma tahan teie juurde tulla." Järjekordne arenguetapp, muud midagi - selles vanuses hakkab laps pimedust kartma ja hirmuunenägusid nägema, väidavad targemad inimesed. Ega ma vastu vaidlema kipu ka. Täna öösel näiteks ärkasin, süda kurgus, kuna meie vahel magav J korraga nutuseguselt karjuma hakkas: "Piii-reeet! Mesilane, aia, mesilane on!" Ta lausa värises üle kogu keha, nii et ma pidin teda veidi aega silitama ja rahustama, enne kui ta uuesti magama jäi.

J on üldse hakanud pahade unenägude üle kurtma ja neid kartma. Vahel olen lausa tema toas maganud, aga nüüd on ta, jah, leidnud, et kõige julgem on emme-issi vahel. Kamandab mind enda kõrvale ja tahab, et ma teda kaissu võtaksin, kuni ta magama jääb. Reeglina kustun mina ise ka selle käigus ära, nii et viimasel ajal pole isegi telekat saanud vaadata.

Ma ei teagi, ausalt öelda, kuidas käituda. Loomulikult ma rahustan teda ja räägin, aga mis teha, kui isegi nii süütust asjast nagu seletus, kuidas mesilased mett koguvad (see oli neil kT-ga eile õhtul teemaks) võib kosmaar tulla.

Tegelikult on nii, et ühel ilusal päeval ta niikuinii enam meie kaisus magada ei taha - käib au ja väärikuse pihta ja palav on ka. Aga seni - las valib. Oluline on, et tal oleks hea ja turvaline olla.

Uudissõnu

J olla ükspäev E-t teavitanud tõsiasjast, et tema kodus kartuleid ei söö, aga lasteaias sööb küll, sest seal olla need head ja kröftised.

Haa. Lapse suust ja need teised sõnad, eksole. Mina ja minu vesine lurr, mida vaene J iga päev peab sööma.