Jaaniöö

See peaks siis nüüd olema see aasta kõige nõiduslikum ja salapärasem öö, mil hea õnne, piiritu julguse ja üleinimliku vapruse korral on võimalik selgeks saada lindude ja loomade keel.

Mu aju on tühi. Ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on - ületöötanud vist. Tegelikult peaksin praegu koos kT-ga jaanilõkke man kõõluma, aga mida ja kus, kui tema on Tartumaal ja mina konutan koduseinte vahel. Kallis J on ka minuga ja ootab, millal me issile järele läheme. Kuri Saatus, see miljonite õel vaenlane, on asjalood sedaviisi säädinud, et selle aasta nõiduseöö veedame me eraldi. Nüüh. Aga midagi pole teha. Töö, töö ja veel kord töö. Mida kiiremini ma selle kaelast ära saan, seda kiiremini võime kT-ga ühineda.

Nüüh.

Ohjah.

Ja nii edasi.

Mulle menus praegu üks kauge lapsepõlve jaaniöö, kui me Kodurahvaga Viljandi lähedale Siniallikule lõkkele pidime minema. Ma ei tea, mis toimus - ilmselt oli see lihtsalt ette nähtud - aga Tädimees (Tm) keeras esimese raksuga kuhugi suvalisse võssa ja seal me siis viie minuti pärast ka peatusime. Istusime autos ja vaatasime välja. Ümberringi hõljus udu - allikad olid siiski lähedal (nagu pärast selgus, keerasime ühe tee jao liiga vara ära) ja otsekui pisikesed rohelised tähed sädelesid. Tõesõna, ma olen hiljem elus vaid kaht jaaniussi kohanud, aga tookord seal oli neid ilmselt kümmekond. See vaatepilt oli niivõrd nõiduslik ja lummav, et isegi lõuapoolikust Tm oli vait kui sukk. Istusime seal oma viis minutit ja mitte keegi ei lausunud sõnagi. Siis pani Tm autole hääled sisse ja me sõitsime tuldud teed tagasi.

Sellest ööst alates tähendab jaaniöö mulle midagi ebamaist ja nõiduslikku. Siis ärkavad ellu kõik legendid ja unistused, Murueide tütred tantsivad aasadel ringmängu, nii et nende ümber hõljuvad udujoomed spiraalidena keerlema löövad. Mets on elus. Taimedes on võluvägi sees. Ja mul on tunne, et natukene veel ja mulle saab kõik selgeks.

Ainult et ei saa. Mitte kunagi. Tegelikult jääb see väljapoole käeulatust. Napilt. Sest ma ei ole Väljavalitu.

Aasta kõige lühem öö. Kurb on mõelda, et nüüd hakkab pimedus taas sammhaaval peale jääma, kuni vallutab meid talvisel pööripäeval täielikult. Loodus küpseb, värskus kaob.

Nukker.

*jääb käsipõsakil rambiservale istuma ning mõtlikult kaugusse vaatama*

Või niisugused nad siis ongi...