Vaat, mis siis saab, kui kokku panna pisike keelevääratus ja kuulmisapsak: silikaatrindadega metsasopran. Miskipärast kangastub mu silme ees mingi Madonna ja Brunhilde ristsugutis, sihuke koonusekujuliste rindadega, heas toitumuses ja pikkade linavalgete patsidega tädi, kellel on hobune nimega Farfelkugel ja kes räägib saksa aktsendiga inglise keelt. Kõõks.
Aga nüüd hoopis teises meelsuses. Huvitav, kas olen mina ainus kiiksuga olevus siin Maarjamaal, keda nii umbes jaanipäeva paiku tabab mingi nimetu igatsus, usk haldjatesse tugevneb ja tekib tahtmine sinava silmapiiri taha kaduda? Või vähemalt udusel ööl mööda aasa jalutada ja Murueide tütreid otsida?
Näed nüüd, mida kevad vanainimesega teeb. Ergo - ma vajan hädasti puhkust keset lõhnavaid sireleid ja ööbikulaulu.
The rest is silence.
*lahkub haigutades vasakule ära*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar