Of cats and men

Kindlaks jäädes oma õpitud elukutsele, alustasin eile poole öö ajal raamatu massidesse viimist. Nimelt hakkasin kallile Torisejale ette lugema "Meistrit ja Margaritat". Ta oli ka ise mõnevõrra jahmunud selle üle, et nimetet kunstiteos talle varem näppu ei olnud juhtunud. Ja kuna mul on juba kord õrn ja soe süda ja pealegi ei olnud ma tat ka ise oma paar aastakest lugenud, siis saigi asi ette võetud.

Und siis otsustas Marta, et aeg on vallatuks muutuda, ja laamendas teise poole ööd vannitoas - mujale meil teda kinni panna ei olnud. Tants ja tagaajamine olid alguse saanud juba päeval, kui kõik auuli alfa-, beeta- jne isased kuni oomegani välja meie õue laekusid. Aga siis oli veel kasu Joosepist. Tal käpp küll värises pisut, eriti siis, kui ta oma isaga kohtus (seda kassi peab ise nägema, sest tema kirjeldamisel nõrkeb mu mõistus ja sõrmi tabab halvatus), aga üldiselt lõi ta siiski õhu puhtaks. Ent õhtul hakkas temagi oma ema vastu ebatervet huvi ilmutama ja siis ei jäänudki meil üle muud, kui noorsand ajutiselt eksiili saata ja proua ema vannituppa lukustada.

Oi ma'i taha ettegi kujutada, mis hääled meil majas kajama hakkavad siis, kui Marta täistuurid üles võtab.
Eks see ole mu oma viga ka natuke - ise ma unustasin loomaarstilt tablette juurde osta. Aga igatahes ootab meie kallist kassiniru varsti ees üks pisike operatsioon. Muudmoodi lihtsalt ei mängi välja, sest Marta on tõeliselt vaba hing, aga minu süda ei peaks kassipoegade merekoolitusele teps mitte vastu. Pealegi on kõik oravakese sõbrad ja sugulased kassidega ülemääragi varustet.

Miska on seletatav mu praegune pohmellilaadne olek. Pealegi ei ole ma veel jõudnud oma esimest kohviannust manustada, seepärast lahkun nüüd, et taas normaalselt funktsioneerima hakata.