Nojah

Kogu maailma progressiivne noorus on kogunenud Viljandi folgile, aga mina siin istun kodus ja loen Dontsovat. Selles mõttes hea lugemine on, et ei vaeva ajusid ega midagi.

Lisaks sain täna ka Raamatuklubi paki kätte. Ega ma siis jah nii tihti ka oma leivaandjat külasta, et sealsest müügiosakonnast raamatuid osta, eksole. Pealegi saan niimoodi aeg-ajalt päris mõnusaid boonusraamatuid - sedakorda siis Erkki Toivase "Õhtusel jalutuskäigul Euroopas". Aga jah, minu armastus õõvaste kriminullide vastu on ikka jube küll - olen nüüd jälle ühe Patricia Cornwelli üllitise võrra rikkam.

Üldiselt aga on mul praegu mingi kaasaegse vene kirjanduse avastamise hoog kallal. Krimkade armastajana olen ma Marinina muidugi juba läbi lugenud, nüüd on kord mõnede Dontsovade käes (eks näe, kaua mul tema jaoks närvi jätkub), järge on ootamas Akunin ja Pelevin. Ja siis tekkis mul jube mõte, et "Sõja ja rahu" võiks ka üle kaia (see küll kaasaegse vene kirjanduse kategooriasse ei kuulu). Ja "Jevgeni Onegin" millegipärast naeratas raamatukogu riiulist nii kutsuvalt, nii kutsuvalt... Jumaliseteab, mis pagana äraspidine Boldino sügis mind vaevama on hakanud.

Niisiis - three down, one to go! Rohkem pole ma ilmselt võimeline "iroonilisi krimisid" lugema. Igav on, kui minul peas kõik muudkui paika klõpsib, aga peategelane mitte millestki ööd ega mütsi ei jaga.

Ah, olgu peale.

*lahkub, et end järjekordse krimka seltsis mõnusalt pikali sirutada*