Niisiis

Ma olen üsna kindlalt plaani võtnud ära vaadata Vanemuise "Võluflööt". Kunagist "Estonias" lavastatud varianti ma vaatama ei jõudnudki. Eks nüüd siis tuleb oma vanad kondid Taaralinna vedada.

Tegelikult peaks sutike teatrite mängukavu nuhkima juba, et selle talve kultuurikava kokku panna - kultorg, nagu ma selles peres juba kord olen. Peab ikka kõrgemat kunsti ka manustama. Ja siis ma mõtlesin, et ühele nelja-aastasele jõngermannile võiks tasapisi ka igasugu muusijunne tutvustama hakata. Ma eeldan, et üks inimeselaps, kelle kindel laupäevakava näeb ette Toompea külastust, et seal sini-must-valget imetleda, on selleks juba parasjagu küps.

Äkki alustaks meremuuseumiga?

Mh. kT helistas just ja teavitas mind, et talle tehti ettepanek seenile sõita. J on ka temaga. Nutt und hala! Miks mina alati kõigest heast ilma pean jääma? On see õiglane? On see aus?

Büüüü-hääää-häääääääääää!

Aga auto saab otsani rahvast täis ja liiatigi on mul täna võigas peavalu, nii et ma siin vaikselt juba giljotiinist unistama olen hakanud. Ja peavaluga minuke on suhteliselt ebasõbralik olevus (sellepärast ma ka oma kodakondsed jalutama saatsin, eksole, aga nemad, kurjadvaimud, sattusid seal tuttava otsa, eksole, ja nüüd sõidavad seenile, eksole!)

See on alatu. Kurjad naljad, Vanaisa.

Aga. Tänu sellele meenus mulle eilne "Keelekõrv", milles Ain Lutsepp luges ette Paul Ariste poolt kirjutet loo, mis ilmus 1966. aastal "Kultuuris ja Elus". Selles räägiti justament seenestamisest ja selle kauni kunsti peensustest und iseärasustest. Täiega nauditav ja muhe kuulamine oli. Kavatsen lähitulevikus külastada oma kunagist leivaandjat (elik praegust Tallinna Ülikooli Akadeemilist Raamatukogu - ohmiskoletuõrjetujubetunimemonstrumküll!!!) ja mainit kirjatüki üles otsida. Ainult et kust ma saaksin Lutsepa, kes seda mulle omal mõnusal moel ette loeks...?

Tänase kummituslaulu pealkirjaks on Tambergi "Kordan sinu nime". Vahelduse mõttes on Mittesoovikontserdist saanud Soovikontsert, aga ma kahtlustan tugevalt, et mitte kauaks. Üksiti tahaksin ma kohutavalt teada, kes selle laulu sõnade autor on, sest see on üks kaunimaid armastuslaule, mida tean. Oo, neid on veel, seda küll - ma mõtlen kodumaist loomingut, mitte muid joodeleid - näiteks Oidi "Ma pean sind südamega kuulama" ja ka Vainu "Ei kunagi", aga esimesena mainit on minu arvates siiski konkurentsitult parim. Ja just Sallo esituses (ega ma tegelikult tea, kas keegi teine seda üldse laulnud ongi). Kahjuks ei mäleta ma ka sõnu rohkem, kui vaid järgnevat:

...nii elav ja soe, nagu laps.
Nagu laps,
keda toidan oma punasest suust,
oma vere ja hingusega toidan,
öeldes sinu nime...

Njah.