Mul on...

...hiiglama kahju, et armas looja ei ole mind õnnistanud erilise kujutlusvõime ja kirjutamisoskusega. Muidu hakkaksin ma hommepäev kirjaneitsiks. Kui ma kuulan kT mälestusi Tartus A tänaval asunud ühiskorteris möödunud lapsepõlvest, siis tahaksin otsemaid hanesulge pihku krabada, kuid jah... Ma kardan, et selle värvika seltskonna kirjeldamiseks, kellega nad praeguse Kp esimest korrust jagasid, on minu võimed enam kui viletsad.

(Mõnikord mõtlen ma, et mis see tõlkiminegi muud on, kui üks paras kiibitsemine. Pandagu nüüd hästi tähele, et ma ei tee siin üldistusi, eksole.)

Kord näiteks kostis naabertoast, kus elas isand hüüdnimega Kuju, parajalt vali jõmakas. Hiljem selgus, et mainit isand oli otsustanud vanadusest kummi tõmbunud heeringakarbist vabaneda sel teel, et ajas selle ahju. Eks te ise suudate tagajärgi ette kujutada. Ahi jäi õnneks enam-vähem terveks ja muu elamine ka, ainult ahjuuks lendas eest ära.

Rääkimata "veristest öödest", mida korraldas teises naabertoas elav natuke lihtsameelne joodikust naisterahvas (kelle kurb saatus oli aastaid hiljem peaaegu tundmatuna Emajõe luhalt leitud saada). Eks ta oli kuulnud, et langetõbisel tuleb hambad laiali kangutada, ja asus aga puulusika vart appi võttes asja kallale...

Seda vastastike kaebe- ja sõimukirjade jätmist ühisköögi lauale, mida eelmainit kaks isikut harrastasid. Neid ühiskorteri rõõme ja muresid. Ja neid poistekamba mänge, mida naabertänavate "vaenuleerid" korraldasid.

Mul on tõepoolest kahju, et ma ei oska kirjutada.