...on ikka erilised esteedid. Kui ma koju jõudsin, oli Joosep end sättinud elutoa lauale täpselt keset pitslinikut ja Marta põrnitses mind lillepostamendi alumiselt riiulilt läbi rohtliilia tupsude. Täieline idüll, tõepoolest.
Maale tahaks. Kui ometi selle töö kaelast ära saaks, et võiks pisikese hingetõmbepausi teha. Aga looda sa. Ühe sajajalgse olendi kohta venib töö jubbbbbbbbbe aeglaselt. No ei edene, tõbrik. Mida kõike ma olen teinud - eest sikutanud, tagant tõuganud, isegi ehmatada püüdsin - aga tema, raip, ainult nohiseb. Ja ei liigu!!!
*põrnitseb aknast välja, silmis kurba lootusetust õhkuv pilk*
Elu või asi, ma ütlen. Urr.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar