Huh!

Elasin just läbi kõige jubedamad viis minutit. Kui ma linnast tulin, lamas kümmekonna meetri kaugusel meie teeotsast keset maanteed värske kassilaip. Muidugi läksin seda lähemalt uurima ja esimese hooga arvasin tema tumehallis kasukas nägevat punaseid laike ning jätsin juba mõttes Martaga jumalaga. Aga õnneks (oo, kui õudne on niimoodi öelda!) oli see hallikirju kõuts, kes ikka tavatses meie maja ümber luusida.

Mu kergendustunne oli sedavõrd suur, et ma ei saanud võtit lukuauku – käed värisesid. Sa võtad endale looma, eksole, ja suhtud sellesse filosoofilise rahuga, et maakoht ja nõnda edasi, et juhtuda võib nii üht kui teist, et selleks peab lihtsalt valmis olema, aga kui sa siis selle võimaliku juhtunuga silmitsi seisad, on suhtumine unustatud, süda taob rinnus ja peas tiirutab vaid üksainus mõte – kuidas sa oma nelja-aastasele pojaraasule selgeks teed, et üks teie kassidest ei tule enam kunagi koju.

J oli küll juures, kui meie peaaegu kolmeteistkümneaastasele kollile, keda tabas tagakeha halvatus, uinutav süst tehti, aga ta oli toona nii väike ega mäleta õieti Noratki, rääkimata tema lahkumisest. Liiatigi kipub ta kõiksugu õnnetusi koledal kombel südamesse võtma.

Vaat selline tõsine jutt siis täna.

*rüüpab mõtlikult kohvi*

Nüüd on nii Marta kui Joosep juba kodus, kõhud täis puukinud ja põõnavad magada. Aga minul ootab tööpõld kündmist. Nii et adrakured pihku ja – aidaa!

*sumpab põlla pääle*