Tundub, et...

...täna on juba kord mälestuste heietamise päev. Uudisklipp Imbi Pajust, kus ta räägib sellest, et eestlased püüavad minevikus toimunud halba unustada töö rabamisega ja et tihtipeale väidavad inimesed, et nende peres ei ole midagi erilist juhtunud, tõi mulle meelde meie pere lood. Ega meilgi midagi erilist juhtunud ei ole. Küüditamisest on nii isa- kui emapoolne lähim suguvõsa pääsenud, kuigi neljakümne üheksandal oleks isa äärepealt pidanud pika tee ette võtma - tõenäoliselt seetõttu, et vanaisa oli Saksa sõjaväes. Ent leidus keegi, kes neid hoiatas, ja kuigi vanaema ei osanud koos lastega - keda selleks ajaks oli juba kolm - kuhugi mujale minna kui oma kodulauda lakka heinte sisse, ei käinud tol ööl nende juures mitte kedagi. Miks, seda ei osanud isa öelda, rääkis vaid, et hiljem olla liikunud jutt, et keegi kusagil kostis nende eest. Aga see lugu vaevas teda elu lõpuni ning kuna küüditamiste kohta on teada, et arv tuli ikka täis saada, olgu siis "õigete" või "valede" inimeste arvelt, ohkas ta ikka aeg-ajalt, et ei teagi, kes nende asemel ohverdati. Aga ta oli neile tundmatutele inimestele tänulik.

Mida üks üheksa-aastane poiss niimoodi lakas äraviijaid oodates läbi elas, seda võin ma vaid oletada.

Ja ega toonane aeg ei säästnud ka emapoolseid vanavanemaid. Kuigi vanaisa tegi sõja läbi Punaarmee ridades ja hiljem - neil kurikuulsatel viiekümnendatel - oli U sovhoosi direktor, said nemadki kõva kätt tunda. Vanaisa, tõsine tööinimene ja lollust mitte salliv, võttis tööle ühe naise, kes koos oma lapsega ainsana küüditamisest oli pääsenud - ülejäänud, Taageperas asuva jõuka talu rahvas, saadeti Siberi poole teele. Selle teo eest käis ta pealinnas kõrgetele ametnikele aru andmas, sai infarkti ja oleks äärepealt surnud - neljakümneaastane mees. Rääkimata sellest, et tema naine - minu vanaema - kuulus ebasoovitava elemendi hulka, kuna tema esimene mees oli olnud Saksa sõjaväes ja läks hiljem Saksamaale.

Tegelikult on mul kahju, et ma õigel ajal kõike vanavanemate käest ei küsinud. Nüüd on kolm neist surnud, neljas aga haige. Ja ka isa ei ole enam. E mäletab küll, aga mitte kõike.

Ja surnud on ka minu vanaonu, kelle elu viis kaugele Austraaliasse ja kes suri napilt enne seda, kui tema unistus - et Eesti jälle vabaks saaks - tasapisi täituma hakkas. Temagi elulugu oli kohutavalt huvitav - nimelt töötas ta Toompeal Pätsi, hiljem aga Mäe autojuhina ja teadis nii mõndagi. Tema kirjades on vihjeid, aga mitte midagi põhjalikumat. Ja kuigi ta lubas hakata mälestusi kirjutama, ei leitud peale tema surma mingeid ülestähendusi, nii et mõtteks see ilmselt jäigi.

Naljakas. Tegelikult olid ja on nad ju kõik tavalised inimesed, aga nende elust saaks ühe korraliku raamatu.

Täna on jälle tõsine päev.