Mõtlesin siin...

...et peaksin natukene inimsõbralikumaks hakkama. Siin bloogis, noh. Ja siis ma mõtlesin, et paneks poe hoopis kinni. Kaua sa ikka jõuad kahes bloogis plädrata. Liiatigi, kui neid lugeda, siis ilmneb selgelt, et ma põen raskekujulist skisofreeniat. Ühes armastan lilli, lapsi ja liblikaid, teises urisen kõigi ja kõige peale. Vaatame. Korra ma juba üritasin seda teha, aga minu Teine Mina ei suutnud oma suud koomal hoida ja tahtis ennast ka kusagil välja elada. Olgu siis esialgu.

Kuna sõbralikud inimesed Transpordiametist leidsid, et tühja neid marsasid nii palju ja tihedalt sinna Vääna-Jõesuu poole peab kimama, aitab paarist-kolmest hõreda graafikuga riistapuust küll, siis jääb mul hommikuti tunnike niisama molutamiseks, enne kui ma kodu poole liikuma pääsen. Sestap ühendan meeldiva (sest ma ei saa ometi väita, et tund aega puhtalt iseenda jaoks oleks ebameeldiv asi) mittekasulikuga ja rüüpan Viru keskuse Wayne's Coffees tassikse latte't. Selle omakorda võib ühendada nii lugemise, inimeste vaatlemise kui mõtlemisega. Ja kuhu need endise bibliograafi mõtted siis ikka liiguvad kui mitte raamatute poole. Eksole.

Okei, pikk jutt. Tegelikult tahtsin kirjutada vaid seda, et mul tekkis soov taas kord "Gösta Berlingi saagat" lugeda. Mul nimelt on olemas käputäis raamatuid, mida ma aeg-ajalt üle loen, ja mainit teos kuulub nende hulka. Ega ma tegelikult ei ole hea kriitik, sestap vabandan kliseede pärast, aga see raamat on mind läbi aegade lummanud oma põhjamaisusega ja millegipärast kerkib mul sellele mõeldes alati silme ette karge helekollane päikesevalgus. Pealegi meeldib mulle Lagerlöfi stiil ja see, kuidas ta oma jutustusse põimib rahvajutte ja müüte. See kõik kokku loobki selle ebamäärase "miski", mis mind ikka ja jälle sunnib seda raamatut kätte võtma.

Okei, lõpp kiskus klassikirjandiks, aga olgu.

*sügab nina ja mõtleb natuke*

Ei, aitab ka selleks korraks. Ollalaa!

*vasakule ära*