...aka Marta Miisutütar on kummaline kass. Jaa-jaa, ma tean, et ma olen seda varem ka öelnud, aga tema kummalisus (ja napakus, nagu ka Joosepi napakus) suudab mind ikka ja jälle üllatada. Nimelt on tema minu tutvusringkonnas seni ainus kass, kes ei karda tolmuimejat. Joosep näituseks tõmbub kaitseasendisse niipea, kui ma imeja sisse lülitan, ja on kogu koristusprotsessi aja hüppevalmis. Marta aga, kus iganes ta parasjagu ka ei viibiks, laekub mürinat kuuldes kohemaid sündmuskohta ja sätib end leebelt äraootaval ilmel minust umbes meetri kaugusele. Tema õndsusehetk saabub siis, kui ma metalltoru lohvi otsast eemaldan ja lohvi plastmassotsikuga tema turjakarvu imema hakkan. Siis lähevad ta silmad pahupidi ja ma kujutan ette, et kui ta vaid oskaks, ägiseks ta rahulolust.
Lisaks on toruga ka muidu mõnus mässata - küünistada ja hammustada ja põtkida. Algul, kui Marfunja alles algaja oli, üritas ta toru otsa lakkuda. Ma pole iial näinud nii pikka kassikeelt. Võin vanduda, et Martal läksid silmad üllatusest suureks kut tõllarattad. Ja seda keeletustamiskatset ettekäändeks tuues ta nüüd toru närima hakkabki iga kord, kui see tema maniskini jõuab.
Aga vett ei armasta nad kumbki. Meil oli kord maal sihuke kassipoeg, keda esimest korda kastmisvee vannist välja õngitsedes arvasime, et noh, näh, lollikse asi, läks turnima ja kukkus sisse. Aga kui need päästmisaktsioonid juba regulaarseks kippusid muutuma, jõudis meiegi tuhmide ajudeni arusaam, et olime "vaest lollikest" hoopis ujumast takistanud. Kes teab, võib-olla läks seega kaotsi üks olümpialootus. Need inimesed on ikka nii mõistmatud olevused.
Ohjah.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Meie pere loomad (Joosep välja arvatud) üleüldse on kuidagi imejasõbralikud olnud. Kolli-kadunukesele ka jubedalt meeldis, kui ma teda imesin, eriti kõhu alt ja tagumiku pealt. :) Ja Marta teine poeg, ajutise nimega Karla, ei taht kah teist kuidagi karta, nurrus ja mürgeldas hoopis.
Postita kommentaar