Täna hommikul...

...põdesin läbi tõelised võõrutusnähud. Käed värisesid ja pea lõhkus valutada. Kui ma siis koju jõudsin ja viimaks ometi võisin kohvi juua... Mu fantasii nõrkeb, ma ei oska seda õndsust kirjeldada, kui esimese lonksu soojus mu sees laiali valgus. Mmm.

Et miks ma enne ei joonud siis? Sellepärast, et ei tohtinud. Käisin verd andmas. Iseenese pärast ikka, mitte teiste inimeste jaoks. Kuigi ka seda olen ma teinud ja ausalt öelda peaksin selle traditsiooni taastama. Jõmmi tõttu see kunagi katkes.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis sellest, et eileõhtune saade Ugala teatrist oli minu jaoks tõeline teekond lapsepõlve. Kõik need kaadrid kahe-kolmekümne aasta tagusest Viljandist, uue teatrimaja ehitamine ja Viljandile ainuomased näitlejad... Ja Kaarupit ma mäletan. Minu vanaisa tundis teda päris hästi. Mina ise olen temaga kohtunud küll ainult korra üsna põgusalt ja seda tõesti oma kolmkümmend aastat tagasi, aga tema häält ma mäletan (kuigi, seegi mälestus on ilmselt hilisemate kuulmiste sulam). Ja kätt. Ta näpistas mind ninast.

Kuigi ma neljandast eluaastast alates olen elanud Tallinnas, kisub mingi nähtamatu jõud/igatsus/armastus mind sinna vastupandamatu jõuga tagasi. Kunagi arutasime sõbranna Marksiga, et oleme mõlemad hingelt lõunapoolsed. Teda kisub Otepääle, mind Viljandisse. Tõenäoliselt on see mingi igatsus lapsepõlve turvalisuse järele - kui ei olnud veel mingeid muresid ega konnasilmi ega kumminaalmakse. Täiskasvanu kohustused ja mured ja hirmud löövad mõnikord hingest kinni. Vahel vaatan oma poega ja korraga tabab mind paanika: "Issand jumal, mina olen see, kes peab teda õpetama, juhendama ja julgustama, aga ma ei tea ega oska veel isegi mitte midagi!"

Ohjah.

Selline jutt siis täna.