31. jaan 2006

Kuigi ma...

...liigun tänavatel tavaliselt rohkem nagu oma eest, ei tähenda see seda, et ma üldse tähele ei paneks, mis ümberringi sünnib. Nii tänagi. Kuna olin otsuseks võtnud mitte lasta viivist enam suuremaks kasvada, võtsin suuna Liivalaia tänavale - seal nimelt asub Keskraamatukogu võõrkeele osakond. Ja ühel ajahetkel uhas minust mööda isevärki paar. Tegu oli kahe meesterahvaga. Õieti oli see, mis minu tähelepanu esmalt köitis, seotud kuulmismeelega - üks mainit isandaist süütas sigaretti ja klõpsutas välgumihkli kaant. Kuna ma seda heli, mida ma eelkõige seostan oma isaga, enam ammu ei olnud kuulnud, tõstsin pilgu sebralt ja kaesin uhajaile perra. Oligi, uhke kuldselt läigatav välgumihkel, mis andis mõista, et selle kasutaja miski sõnnikult riisutud vend nüüd küll ei ole. Sihuke mees juba ajalehekioskist ostetud plastmassjullaga oma sigarette ei süüta, eks ole.

Välgumihklilt liikus mu pilk meestele endile. Vasakpoolne, see klõpsutaja, oli tõeliselt karm lühikese jutu mees. Sihuke lühikeste, turri aetud juustega, mustas nahktagis ja mustades teksastes, roomikud jalas. Tema kaaslane aga, samuti üleni mustas, kandis velvetpükse, sametiselt läikivat mantlit, edevat soengut ja veelgi edevamaid kingi. Ausalt, need meenutasid kunagi ajalootunnis õpitud keskaegseid rõivaid - no seda aega, kui kinganina pikkus näitas asukohta hierarhiaredelil. Kui ma õieti mäletan, siis eriti kõrgelt sündinud ja siniverelised kinnitasid oma "suuskade" ninad kuldketiga põlvede külge, sest muidu oli kõndimine raskendatud. Vaat säherdusi kette oleks vajanud ka too teine isand. Aksessuaariks kandis ta diplomaati. Iseenesetki mõista musta, kuldsete lukkudega. Olek oli mõlemal sihuke keskendunud ja samm kindel. Ju läksid miskit diili lukku lööma ja too karm vend oli edviku ihukaitsja või midagi.

Ei mingit mõtet ega moraali. Ainult vana klisee, et inimesed on maru huvitavad, kui sa vaid vaevud pilku maast tõstma.

Aga nüüd ma tahan süüa. Ja kohvi. Või ka vastupidi. Igal juhul tsau-pakaa.

*lahkub vasakule ära*

1 kommentaar:

oravake ütles ...

Just. :) Ja siis ma avastasin ükskord, et kui sa silmad veel päris kõrgele pea kohale tõstad, võib lausa turisti tunne tekkida - siis avastad ka sada korda läbitud teelõikudel asju, millest sul aimugi ei olnud. :)