Ei tea, mida...

...halba me talle tegime, aga täna käis meil elekter ära. Täitsa ootamatult läks ka, ette teatamata. Nojah, eks ta teatas, aga ega me siis iga päev Eesti Energia kodulehele kiika, et äkki on seal jälle elektri puhkuseteade üles riputet.

Aga ega ma kurda. Kuna asjaolud minust ei sõltunud, lasin end süümepiinadeta lõdvaks ja veetsin päeva väga head raamatut lugedes ja magades.

See on kummaline tunne, kui ärkad, maja on hämar ja ainult kell tiksub, akna taga aga langeb laia lund, kuused on paksu lumevaiba all ja kõik on nii vaikne...

Eilse teema jätkuks: tegelikult on filme, mida ma mitmeid kordi vaataksin, palju-palju rohkem. Eile näiteks nautisin seda - vist juba oma viiendat korda. Ja üks film, mida ma lõputult vaadata võin, on see. Aga midagi pole teha, minu romantikust mina jääb tihtipeale peale, ja siis vaatan ma selliseid filme. Ja otse loomulikult minu igavesed lemmikud, eriti viimane, mis on nii teistmoodi rütmi ja hingamisega, et naelutab mu iga kord teleka ette.

Aga kui ma kõiki hakkaksin meelde tuletama, siis jõuaks issanda päike enne kaks korda looja minna. Ja raamatutest ma parem ei räägigi. Muuseas meenus mulle sõbranna Anna laupäevane külaskäik. Oma ammetist lähtuvalt tundis ta huvi, millised telesaated mulle meeldivad ja mida mina telekas näha tahaksin. Väikese heietamise tulemusena jõudis ta järeldusele, et a) ma olen suhteliselt isevärki maitse-eelistusega naisterahvas (parima heameelega vaataksin vanu, aastate eest jäädvustatud teatrietendusi ja tunnen puudust Discovery stiilis omasaadetest ning oma lastesaadetest a la "Buratino") ja b) minu eelistused on kõige rohkem Rahvustelevisiooni rida.

Vaat nii. Aga aitab ka tänaseks. Homme jälle päev, pealegi keksib kT juba kadrilli ja ootab, millal saaks tööle asuda. Nii et tsau-pakaa.