...eelmise postituse teele saata, kui raadiost hakkas kostma üks minu lemmikumaid palu läbi aegade, sedakorda kitarril esitatuna. Kahtlustan, et esitajaks oli Heiki Mätlik. Tunnistan ausalt, et mulle meeldis. Igal juhul on tegemist teosega, mis kõlaks imeliselt ilmselt ka siis, kui seda mängitaks veega täidetud pudelitel - iseasi, kas selline esitusviis nimetet teosele piisavalt väärikas on (minu arvates - mõni teine arvab ilmselt teisiti. Olge lahked.)
Ei, ma ei ütle teile veel, mis teosega tegu. Aga veel romantilise keskkoolipiigana püüdsin kord paberile panna, mis pildid mu silme ees liikuma hakkavad, kui ma seda teost kuulan. Midagi on mul sellest meeles ka, aga loomulikult jääb praegune katse toonase kirjandi haledaks varjuks.
Karge suvehommik. Tuul. Avarus. Sinine taevas. Päikesepaiste. Siis korraga tormiseks tõmbuv taevas, sellest üle kihutavad hallid pilved. Ärevus. Hirm. Kurbus. Ja siis jälle juubeldades kõige selle üle kerkiv kuldne päike. Lainetav viljaväli. Rukkililled. Vaikne suveõhtu. Heinamaal kerkiv udu. Rahu.
Lisan veel, et lõpetasin kooli 1988. aastal, kui öölaulupidude tõttu polnud peaaegu et aega muudele asjadele mõeldagi. Nii et ajastu kontekstis täiesti mõistetav isamaaline paatos.
Teos aga on Heino Elleri "Kodumaine viis".
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar