Ma ei saa aru, mis täna lahti on. Esiteks tegin seda, mida ma tavaliselt kunagi ei tee - nimelt vajusin peale kT lahkumist kella kaheksa paiku tagasi voodisse ja kustusin. Mingil ajahetkel hakkas J toimetama (ta on praegu haige kurguga kodune), kella kümne paiku virutas ta magamistoa ukse ristseliti lahti ja teadustas: "Kell on kümme! Kas sa üles ka tuled või?", mina pomisesin: "Jah," keerasin teise külje ja magasin edasi. See ei olnud ka selline korralik, sügav uni enam, pigem sihuke kahe maailma vahel hõljumine, mis tekitab ajus kummalisis seoseid, nii et pärast ei saa enam aru, kas nägid seda unes või toimus kõik päriselt.
Teiseks - tõenäoliselt seetõttu, et kui ma end väevõimuga voodist välja lohistasin ja käsikaudu köögi poole kobistasin, et kohvi teha, oli kell juba pool kaksteist läbi - on mul tunne nagu väljaessutud õunamoosil. Vabandan väljendi pärast, aga see annab mu seisukorda kõige adekvaatsemalt edasi. Oleks veel, et oleks pidu pannud või korraliku joomingu maha pidanud, aga kussa sellega. Lihtsalt organismus otsustas, et võtab oma. Mis iganes see tema oma siis ka pole.
Nüüd on eluvaim tasapisi hakanud minu sisse tagasi tulema - peale seda, kui ma otsekui pohmas joodik värisevi käsi suure tassitäie piimakohvi endale sisse olin kummutanud. Siis avastasin, et etv-st tuleb praegu "Romeo ja Julia", mida kunagi sai Linnateatris vaatamas käidud ja mille kohta iirlanna Miriam, kes toona sõnagi eesti keelt ei mõistnud, teatas, et see oli parim "Romeo ja Julia" lavastus, mida ta eales näinud. Aga ma ei ole veel piisavalt ornungis, et kunstiga rinda pista.
Lisaks on väljas maru ilus ilm, aga J-l on üks mandel hiiglasuureks paisunud ja seega on õueminek välistatud. Nii ma siis pistan aeg-ajalt pea aknast välja ja tõmban kopsud värsket õhku täis. Tegelikult peaksin minema natuke lund pühkima. kT kühveldas küll rajad puhtaks, aga niimoodi saaksin natukenegi väljas olla. See toas passimine keedab ajud süldiks, ime siis, et mind unitõbi on tabanud. Praegugi veel kisub haigutama.
Nutt ja hala. Ma lähen nüüd voodit tegema. Raadiost tuleb ka Meat Loafi ülidramaatiline lauleldus, millele ma tavaliselt tähelepanu ei pööraks, mis täna aga tundub kuidagi ahastusseajav. Ei taha!
*keerab raadio kinni*
Huh. Parem hakkas. Aga nüüd ma tõepoolest lähen. Ollalaa!
*ja lähebki*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ju siis organismusele oli vaja ennast "välja elada". Liiga palju teed tööd? Ei maga? Mida iganes? :)
Jah, kui nüüd mõtlema hakata, siis on viimasel ajal saadud magama minna ikka nii umbes kell kaksteist. Noh et poiss kodune ja siis ei pea vara tõusma ja... Vastasel korral peaksin mina, kes ma armastan hommikul vähemalt veerand tundi rahulikult istuda ja kohvi juua, tõusma juba kell kolmveerand seitse. Aga ikkagi, kuidagi eriti unine olemine on täna.
Postita kommentaar