...on tänasel õhtul varuks üks sobilik film. Aga selleks, et ma seda mõnuga nautida saaksin, pean kõigepealt ühe korraliku koristuspäeva tegema. J jäi linna E juurde, nüüd peaks kT ka kuhugi jalust ära saatma, siis paneks miskise rajumuusika plaadi üirgama ja keeraks maja pea peale. Vaim on küll juba tugev. Ainult liha on veel nõdravõitu, kuigi ma tat juba kahe kulku piimakohviga olen turgutanud.
Mul on praegu üldse mingi naistekate periood. Ja kui mulle sihuke tuur peale tuleb, siis pole midagi parata, siis loen ma ikka igast imelikke asju. Kuigi, nii madalale ma enam ei lasku - sihuke lugemisvara on juba ammu kaugele minevikku jäänud. Aga praegu veerin seda ja tuleb tõde tunnistada, et ootamata lahe ja meeli lahutav lugemine on. Ma ei armasta raamatuid, kus kirglised armustseenid korduvad pea üle kolme lehekülje, nii et võtab prilliklaasid uduseks. Aga selline muhe lugemine istub vahetevahel küll.
*nohiseb pilkavalt*
Eksole, ja seda kirjutab naesterahvas, kes oma elatise saab ajaviiteromaanide ja muu säärase tõlkimisest. Diip. Vääääga diip. Ja veelgi rohkem hüpokriitline. Böö.
Aga lõpp looderdamisele. Nüid läheb andmiseks ja ma tahan näha, kas õhtuks leidub siin majas veel mõnd tolmurulli, kes julgeb mulle sirge seljaga vastu astuda. Muuseas kergitas see mu silme ette järgmise pildi: läbitungimatu ilmega Gary Cooper, päike kuklasse siramas ja käsi valmis esimesena püstolit haarama, seismas vastamisi karvase ja kurja pisikese mehhiklasenatiga, kes teda altkulmu põrnitseb. Saate isegi aru, kumb neist minu ja kumb tolmurulli rollis on, eksole.
Selle heroilise pildikesega ka lõpetan. Kui ma tolmurullidele alla ei vannu, kuulete minust edaspidigi. Tsau-pakaa!
*ajab lõua ette ja sammub lahingusse, hari ühes ja tolmulapp teises käes, taustaks muusika filmist High Noon, millesse vaikselt-vaikselt hakkab põimuma Voldemar Kuslapi hääl: lööb näkku tuul ja liiva lendab...*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar