Täna on...

...selline päev, et hommikul olnuks targem üldse mitte oma nina kodust välja pista. Kuigi, mis vahet seal, kas ma vihastan end siniseks paar tundi varem või hiljem.

Ma olen juba kirjutanud sellest, kuidas isandad Transpordiametist, õigemini küll Harju Maavalitsuse transporditalitusest või mis iganes nimega nad endid ehivad, andsid kaks liiniluba Sebele. Kena ju, eksole. Aga samas kadusid ära üks marsa ja üks buss, millega kallis kaasa õhtul inimlikul ajal töölt koju sai, ilma et ta bussile minekuks peaaegu kilomeetrit oleks pidanud läbima. Ja nüüd, kallid kaasmaalased, leidis Sebe, et kaht liini pidada pole rentaabel (loe: lootsid pappi, aga said...). Eks võite ise arvata, kas lõppkokkuvõttes siitkandi rahval kojusaamise võimalused paranesid, nagu nii paatoslikult kinnitati Harku vallavalitsusest, või hoopis halvenesid - nagu minuke ja paljud teised seda oma nahal tunda saavad.

Ja-jah, normaalsed inimesed sõidavad loomulikult autoga. Aga meie pere koosneb ebanormaalsetest inimestest. kT keeldub kategooriliselt Tallinna lähedalegi minemast (meie kõige kangelaslikum üritus selles suunas oli Vabaõhumuuseumi Jõuluküla väisamine) ja peale tänast kogemust kahtlen ma sügavalt, kas tahangi oma autosõiduõpinguid jätkata. Sest kui ma täna kodu poole sõitsin, avanes Paldiski maantee ääres järgmine pilt: ühe sõidurea laiuselt oli asfalt korraga täis autolaterna kilde ja muud kola, tee ääres mururibal lebas naisterahva surnukeha, sellest paarkümmend meetrit edasi seisis laternaposti kõrval lömmis tagauksega auto ja röökis kampsuniväel noormees.

Vägagi õõvastav kogemus oli.

Siis olin sunnitud tund aega Tabasalu raamatukogus passima. Ma ei oleks sinna üldse läinudki, aga pidin J-le trenni jaoks arsti käest tõendi võtma. Ja nali naljaks, aga mul on linnast lihtsam koju saada kui kahe kilomeetri kauguselt Tabasalust. Jala saab küll, aga mitte sihukese peavaluga, nagu mind juba hommikust peale vaevab. Ja igatahes mitte sihukese ilmaga. Ma'i taha selle naisterahva saatusekaaslaseks saada.

No ja kui ma siis koju jõudsin, tervitas mind verepritsmeis välisuks ja Joosep, kes oli jälle kusagil kaklemas käinud. Eks ta oli üritanud välisust lahti hüpata, arvates, et keegi on kodus - tavaliselt ma ju olen. Ohh, tuleb tal ikka need isaserõõmud vist maha kaksata. Kuigi, siis hakkab ta ilmselt lihtsalt tappa saama, ise vastu andmata.

Oijee. Juba varahommikul nägin, et Kajakas on mulle pulga visand, aga siis polnud mul aega seda vastu võtta. Nüüd siis võtan, aga juba järgmises postituses.