Urisen...

...mis ma urisen, eksole, aga päris ilma olümpiamängudeta ma läbi ei saa. Nimelt on iluuisutamine see, mis mind teleka ette naelutab. Ühest küljest uisklejate osavus, teisest küljest nostalgii (kunagi kauges lapsepõlves sai isegi Talleksi jääl iluuisutamise trennis käidud ja ikka läheb süda soojaks, kui kuuled sihukesi termineid nagu "kahe-poolene aksel" või "kahekordne luts", eksole - tegelikult tulenevad need ilmselt inimeste nimedest ja kirjutatakse tsipa teist moodi, aga ehk andestate mulle), kolmandast küljest on muusika see, mis mind asja juures võlub. Mine võta kinni, mis kiiks see on. Mingi järjekordne perverse side of my nature, oletatavasti. Aga muusikaga seoses olen sel aastal teinud ka ühe tähelepaneku: nimelt on esinemissageduse rekord (tervelt kolm korda) sel aastal Rahmaninovi Rapsoodia käes (täieliku nimega "Rapsoodia, op.43 - variatsioonid Paganini teemadel"). Juhtumisi on see üks minu lemmikpalu, miska võite ise arvata, kas minust on kolmel õhtul teleka ette õndsalt naeratav rasvaloik jäänud või mitte. Eilsest ma alles toibun, taustaks võite-kolm-korda-arvata-mis-lugu.