Nullpäev

Mõnikord on päevi, kui sa ei taha mitte kedagi näha ega mitte midagi teha. Kui millegi tegemine näib peaaegu üliinimliku pingutusena. Minul on see päev täna.

Ja samas pean tunnistama, et ootamatult mõnus ja hubane (tõepoolest, ma ei leidnud paremat sõna selle tunde kirjeldamiseks kui "hubane") on voodile vajuda, mõeldes: "Toad on segamini. Kraanikausis on pesemata hommikusööginõud. Triikimata pesu on peale õuest toomist elutuppa tahenema laotatud. Lapse mänguasjad vedelevad laiali. Kassinirud ajasid aknast õue minnes lillepoti ümber ja muld vedeleb ikka veel aknalaual, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kohe ära koristada. Ja mis siis? Ma ei jõua, ma ei taha ja ma ei peagi seda täna korda tegema, kui ma ei jõua ja ei taha."

Tegelikult tahaksin hoopis end kerra tõmmata ja kõigest välja lülitada. Olla. Ilma kohustusteta. Ilma et kuklas kogu aeg trummeldaks: "Peab, peab, peab, peab, peab!"

Konnasilmad ja kumminaalmaksud, eksole. On see siis nüüd minu sees maad võttev mässumeelsus või algav hiiliv depressioon???

Bläää-bläää-bläää. Ma'itaha. Teeme nii, et ma lähen nüüd magama. Kui kohtume, siis kirjutame. Ciao. Sayonara. Farvel. Ja nii edasi.

*lohiseb, silm loojas, magamistoa poole*