Ja-jah

Niipea, kui päike tõusis, algas Lollidemaal vilgas tegevus.

Tegelikult peaks sellele tsiteerimisele piirid panema. Vaene kT ehmatas täna hommikul päris ära, kui ma talle teatasin, et "Tohter ütles mul kitarre kõhus olevat." (J-l on täna lasteaias mänguasjade näitus, mille tarvis oli vaja kaasa võtta üks vana - elik emme-issi - mänguasi ja üks enda mänguasi. Sai talle siis valitud puldiga auto ja sihuke kitarri moodi asjandus, helesinist värvi, millele ööbikupilt ja noodid sisse lõigatud ja vänt küljes, mis õigupoolest oli kuulunud hoopis tema tädile, aga see pole praegu oluline. Selle pika tiraadi siia sulgudesse tähendasin üles selleks, et teile natukenegi aimu anda, milliseid keerulisi teid pidi mu ajus seosed tekivad.) Tuli mehekest rahustada ja talle meelde tuletada sellist suurepärast teleteost nagu "Elavad surnud" Aarne Üksküla, Heino Mandri ja teistega.

Tegelikult on J pagenduses E juures, et mitte kah kurja tõppe jääda, ja ma tunnen, et midagi on puudu. Veider on olla.

Aga tegelikult lähen ma nüüd sööma. Spagette. Jääb vaid üle loota, et need mu alalõuale halvasti ei mõju.