Jõudsin ka lõpuks koju

Ja koju jõudnud on ka ilmarändur Joosep, kT rõõmustas mind sellega juba enne, tegelikult. Vaid issand jumal ja Joss teavad, kus ta käis või kinni istus. Tagumiku peal on kondid püsti nagu vanal lehmakronul ja haav kõrva taga on päris jube, aga muidu pole häda midagi. Oli kausi lausa ära poleerinud ja pintslisse pistnud isegi need maisiterad, mis pepsi söömaga Marfunja Afanasjevna (nii kutsun ma Martat tavaliselt siis, kui ta hakkab peenutsema ja bojaaritari mängima) Darlingu loomalihast maisiga välja oli nokkinud.

Jumal tänatud. Kuigi Joss mul vahel oma hullumeelsete ettekujutustega (nt see, et ta on õhkkerge kut liblik ja suudab graatsiliselt hõljuda, kuigi tegelikult künnab nii, et vagu taga) närvi mustaks ajab, on millestki puudu, kui ma keset ööd selle peale, et muruniidukina mürisev Joosep mind "hellalt" kulmust hammustab ja siis külma tatise nina hooga silmaauku rammib, õhku ahmides üles ei ehmata.

Tegelikult on tõde see, et kui asi puudutab lapsi või loomi, olen ma ikka jubetu nutunaine ja pabistaja. Kui Nora kord kT ja J-ga jalutamas käies võssa kimas ja koju ei ilmunud, siis ei saanud ma vaat et magadagi. Käisin öösel mitu korda üleval ja kui ma siis viimaks pimedas oma kalli koeraniru (kõik on nirud, hm) valget kraed nägin helendamas, oli kergendus ikka tohutu. Samamoodi vapustas meid Marta, kui tal esimesel jooksuajal õnnestus aknast välja lipsata. Kolm päeva oli kadunud, lõpuks laekus - koos Joosepiga. Kui kT ja J vahel kauemaks välja jäävad, kui kokku lepitud, siis hakkavad mul silme ees sihukesed pildid hüplema, et ma parem ei räägigi - te ei saaks öösel magada. Ma ei kujuta ette ka, mis siis lahti läheb, kui J nii suur on, et sõbruga kondama hakkab. Siis ma ilmselt närin kodus seintesse auke.

Ohhh kanaema kanaemakest!

Aga mis muusse puutub, siis meil oli täna ülimõnus päev. Lõpuks ometi oli J-l laulu- ja kunstistuudio esimene tund sel aastal. TÜ (ma tahan vanast harjumusest ikka Peda kirjutada) uues hoones. Seepärast oligi nii hilja, et stuudio kolis. Ja ausalt öelda mõnus oli. Muusikaruum on seal küll väiksem ja akendeta pealegi, aga kunstiruum on suur, koridori avanevate akendega. Ja lapsed ei pea enam allkorrusele jooksma, et külma veega käsi pesta - kõik on klassis käe-jala juures ja soe veel pealegi.

Aga kõige mõnusam on kohvik. Sel ajal, kui lapsed oma pooltteist tundi veetsid, istusime meie E-ga kolmandal korrusel kohvikus, jõime puuviljateed, sõime idudega fetajuustusalatit ja muljetasime ilma und inimesi, taustaks Saatpalu ja Kate'i "Sa oled hea". Kas saab olla veel mõnusamat laupäevahommikut? Pealegi kuulub see kohvik Kehrwiederi ketti ja aimab üht nurka pidi järele Apollo Raamatumaja lugemiskohvikut. Isegi malelaud on seal olemas. Ainus miinus - raamaturiiuleilt võiks ka vahest tolmu pühkida.

Pärast kõndisime vaikselt Kaubamaja poole ja lipsasime möödaminnes ka Lianni lõngapoodi, kus mul õnnestus ka E lõngasõltlaseks muuta - aga see on juba teise bloogi jutt. Ah jaa - jalust vigaseks õnnestus mul kah jääda. Ainult mina oskan niimoodi libiseda ja põlvili kukkuda, et väänan välja mõlemad pahkluud ja põrutan ära mõlemad põlved. Aga noh, anne seegi. E juurde igatahes komberdasin kuidagi. :P

Vaat selline päev siis täna. Ja lõpp on ikka traditsiooniline - mina tulin koju, J jäi veel E juurde ja tuleb homme. Mina aga püüan nüüd jällegi natuke elamist vuntsida, kuigi aeg on juba hiline. Nii et ma lähen nüüd. Ollalaa!