Mure

Joosep on kadunud. Nii nagu ma ta eile hommikul kella viie paiku õue lasin, nii ta läks ja jäi.

Mis teha. Maakoht ja märtsikuu, ütlevad mõned. Tädi lohutab mind, et nende vana kõuts ai anna vahest nädalapäevad näole ja siis tuleb, kõhn kut kreo ja lõhki kistud, puugib kere täis, magab kaks päeva ja kaob jälle. Usun, aga niisuguse külmaga... ma ei kujuta ette, et meie mugav ja laisk isane, kelle lemmikkoht on külmkapi peal, sest seal on küljealune mõnus ja soe - et tema niisuguse külmaga viitsiks niimoodi mitu päeva mõnd kassipreilit piirata ja kakelda. Sest lontu on ta meil kah, kuigi kohitsemata ja ambitsioonikas. Aga mine tea. Noor kass ja veri vemmeldab.

*ohkab*

Tegelikult olen kogu aeg püüdnud end selliseks asjaks ette valmistada. Ja suudan rahulikuks jääda ka. Ausalt öeldes kardan ma ainult üht asja - inimeste julmust. Kui ta peab lahkuma, siis palun, mitte mõne jõhkardi käe läbi.

Ohh. Morbiidseks kisub. Lõpetan parem.

Aga ma tahan oma kassiniru tagasi!