Edgar Valter on surnud.
Ei ole liialdus öelda, et ma olen üles kasvanud koos tema piltidega. Nii paljud lemmikraamatud on ju tema illustreeritud. "Meisterdetektiiv Blomkvist". "Koolilood". Kunagi "Pioneeris" ilmunud "Vennad Lõvisüdamed". Paljud Eno Raua raamatud - eriti "Naksitrallid". "Sipsik". Agu Sihvka lood. Oi, neid on palju!
Ja loomulikult tema enda kirjutatud raamatud - muhedad ja kuidagi väga... kodused, mis on saanud minu poja kasvamise raamatuteks. Lohe Justus ja Miniminni. Isand Tuutu oma seltskonnaga. "Pokuraamat". "Pokulood". "Pokuaabits", mille J nii kapsaks on lugenud, et tuleb vist uus osta.
Mõned inimesed tunduvad igavesed. Nad oleksid nagu kogu aeg olemas olnud ja sa ei kujuta ettegi, et kunagi neid enam ei ole. Aga nii see kahjuks on - Puukot ei ole enam.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
On jah kurb uudis.
Nagu üks tükk oleks elust lännu. Vähemalt on raamatud. Loodetavasti meite lastele sama armsad nagu need meite noorusaegsed.
Kahju on ikkagi. Ja väga :(
Jah, see on kummaline, kui omaseks mõni inimene saab, kuigi sa teda ei tunne ega ole teda elusast peast näinudki mitte - ainult telekas või fotodel. Ja kui teda enam ei ole, siis on tunne, otsekui oleks kadunu sinu jaoks väga oluline inimene.
Kui ma olin väike tüdruk, käisin koos emaga vanaemal abiks lund rookimas. Vanaema oli majahoidja nimelt. Kui Edgar Valter veel Nõmmel elas, Kurni tänaval, rookisin mina tema maja eest tänavalt lund. Ja hoovist ka, sest majahoidja töö oli kuurini õuetee puhtaks rookida. Edgar Valteril oli toona suur must koer, aeg-ajalt võisime aknast näha, kuidas ta Liiva jaamast rongi pealt maha tulnuna koos koeraga kodu poole jalutas. Ma tundsin teda nägupidi ja teadsin, et tema ongi see, kes neid vahvaid pilte joonistab lasteraamatutesse. Ja vahel ka "Pikrisse" karikatuure.
Kuigi Edgar Valter elas pika, ilusa ja hea elu, puudutab tema surm meid kõiki. Tema naerunäosed pildid jäävad meie südameid edasi puudutama.
Postita kommentaar