17. märts 2006

Meie kassid...


...neile täiesti iseloomulikus olekus - Joosep magab ja Marta otsib kõrgemaid kohti.

4 kommentaari:

Anu ütles ...

Oi, Marta on nii lahe!!! Kas ta poegi ka saab veel? Ma tahaks ka kolmevärvilist, must juba on:)

oravake ütles ...

Põhimõtteliselt saab, sest me pole talle oppi teinud veel, aga seni on ta maha saanud ainult kahel korral ja mõlemal korral oli üksainus isane poeg - esimene kord Joosep, teine kord Karla - tema me olime sunnitud ära andma. :( Karla oli must, valge maniski ja pika valge oraskarvaga. Pealegi - kolmevärvilised on ainult emased (see on kuidagi kromosoomidega seotud, nii et jumala teaduslik ja kindel tõsiasi). Kui saaks eelnevalt kindel olla, kummast soost poegi tuleb, oleks küll hea. Ainult et mul on nende äraandmisega tegelda natuke raske - kahju on, eriti Martat vaadata, kui ta poega taga otsib, nagu Karlaga oli.

Anu ütles ...

Nojah, ma tean omast käest ka, et see poegade äraandmine on üks raske asi, esiteks leida soovija, pärast kassiema raske vaadata. Meie mustal kassil oli vaid üks pesakond poegi mustad, ülejäänud 3-s oli ikka mõni üleni valge ka:)

Tiina ütles ...

Meie vanatüdruk Liisu polegi veel "mehele" saand. Vast ongi üks valu vähem, see pojandus. Kuna ta ise nagu ei kipu ka toast kuskile (ei ole teda lõigutud, ongi siiatulekust saati selline päris meie toa kiisu. Ei taha näppimist ja nunnutamist, elab omaette oma elu).
Samas on meil külapääl kass-kangelasema ... ta on noorem kui meite kass (meie oma on nüüdseks vist 12,5 aastat vana), aga igal aastal on pea paar pesakonda poegi. Ikka mitmekaupa teisi. Senimaani on tolle pere lapsed neile kodud leidnud. Aga eks see üks omaette tsirkus ole.