19. märts 2006

Andestust, aga...

...misasi on "imal emablogija"? Lihtsalt hakkasin huvi tundma, kuna see nimetus mulle siin ja seal silma on hakanud. Otsesest allikast lugemata ja seega asjast õieti midagi teadmata ei hakka ma siin õiendama ega sõna võtma, pealegi on Anu kõik juba ära öelnud.

Ega mullegi ninnunännutamine ei meeldi (eriti jõle sõna minu meelest on "kõhutibu"), aga endale seda teadvustades ma lihtsalt väldin kohti, kus sellega kokku võib puutuda - peamiselt Perekooli. Seega on minu lihtne soovitus: ärge lugege. Ja kui loete, siis ärge vigisege.

*on tegelikult vist ikkagi natuke tige, kuigi asi pole seda väärt*

7 kommentaari:

Aet ütles ...

Minu meelest on kõige hirmsam sõna "mässu". Mul tulevad külmavärinad alati peale, kui keegi kasutab. Brrrrrr

oravake ütles ...

Just. Ja kõik kätud ja lallud ja muu säärane. Mulle ei mahu tegelikult üldse pähe, miks hakkab täiskasvanud inimene pisikest last nähes hoobilt mingit imelikku häält tegema ja sõnu moonutama? Ega tita sellest siis paremini aru ei saa, aga täiskasvanu jätab endast napaka mulje. NB! Tegu puhtalt minu isikliku arvamusega!

Terje ütles ...

ja siis veel see emapoolne "meietamine". Jubedus kuubis. Nakkav aga paraku mingis seltskonnas.

Tiina ütles ...

See "meietamine" on tõbi. Paraku on see veidra vormi haigus külges mulgi. Vist kergemal kujul .. ma räägin endast kolmandas isikus :D

Aga jah, see lastega tite-tasemele laskumine. kas see ikka on vajalik nii kõnes kui käitumises? Pigem rõhutatakse ju, et lapsega rääkida lihstalt. Pudikeel nüüd küll korralikust kirja- või kõnekeelest lihtsam ei ole. Hullem väänamine sootuks. Ise kah aru ei saa.

trini ütles ...

Mina kasutasin esimesena sõna "emablogija".

Terje ütles ...

Ja mul oli lihtsalt halb tuju, kui seda sõna lugesin :) Ja kompleksid. Nüüd on juba naljakas.

oravake ütles ...

Mul seostus see sõna väljendiga "seltsimees emalendur". :) Aga asi pole mitte väljendis kui sellises, vaid selles, et keegi võtab nõuks kellessegi mingi näitaja või omaduse alusel halvustavalt või üleolevalt suhtuda. Inimesi on ilmas igat karva - elagu ja olgu. Kui keegi tahab oma lapsest/lastest kirjutada, siis las kirjutab, ja tehku seda mis toonil tahes. Kelle asi? Nagu ma juba ütlesin - pole vaja lugeda. Või kui ilmtingimata ilma lugemata ei saa, siis pole vaja viriseda.

*peab sel teemal sõnavõtmise lõpetama, muidu saab jälle kurjaks*