8. märts 2006

Ohhoijaa

55 down, 345 to go.

Ma hakkan iga lehekülje järel siia ristikesi vedama.

Selle tööga on imelik asi. Kui teda ei ole, siis on halb. Ja kui teda on - siis jälle kuidagi ei sobi. Üks nutt ja hala ainult kõikse aeg. See on see - kärss kärnas ja maa külmand ja... Aga tegelikult on jama selles, et Une-Matil käivad praegu Suured Manöövrid. Ta on ära tabanud, et päevase kohviratsiooni miinimumini viimine (ei ole see kohvikaanimine mitte ilma tagajärgedeta, kahjuks) on minu vastupanuvõimet kõvasti õõnestanud, mistap ta ründas mind veidi aja eest alatumal kombel selja tagant. Nüüd on minuga sama lugu, mis planeet Zeleznjaka robotitega - või olid need hoopis Kolm Kaptenit? - kes Jutulinnu suu kaudu kurtsid, et "Jõud lõpeb - ei jaksa enam!"

Ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga. Ma lähen nüüd endale kohvi tegema. Tsau-pakaa.

*komberdab lohva-lohva köögi suunas vasakule ära*

4 kommentaari:

Anu ütles ...

On-on:)
Kui olen tööl, tahaks kodus olla, kui kodus, siis ... siis isegi niiväga tööl olla ei tahaks, aga mis teha, kui muudmoodi raha ei anta:)

oravake ütles ...

Just. Ohkama võtab. :)

Tiina ütles ...

Nujah, selle tööga on nagu ta on. Kui pole, siis veidi aega on hea ja rahulik, aga pisuke pikema puhkuse peale läheb minul läheb närv mustaks. Kui jälle on, siis kindlasti ründab igast august korraga ...
Õnneks pole neid töö-öid just palju olnud, õieti polegi teisi.

Vhemalt saan ma kohe-kohe eilse tulekahju kustutatud. Teine "leek" on nõnna pisi, et see ei põleta :D

oravake ütles ...

Kodus töötamiselt on ainult üks loll külg - seda "õiget" tunnet on vahel päris raske tabada ja muid asju (loe: kodusida toimetusi)kipub vahele tulema ja... Muidu ei anna ju eriti kurta, tegelikult. Nagu ma ütlesin, vaevab mind "paga siga, mitu viga"-sündroom vist. :P