29. apr 2006

Aia!

Tänahommikune massaaž oli tõeline hiina piin. Võib-olla oli asi selles, et olin proua massööri esimene patsient ja ta oli veel värske ja väge täis. Oi jeerum, tõepoolest!

Liiatigi on mu haistmine selle veejoomisega muutunud teravaks kut hurdakoeral. Vean kihla, et tunnen kohvilõhna juba saja meetri pealt. Muuga saab veel hakkama (kuigi aeg-ajalt ujuvad silme ette suured praed), aga kohvilõhn ajab mulle nihukesed neelud peale, et jube! Annaksin oma mõlemad silmahambad tassitäie latte eest, ausõna.

Tõeline kohvinarkomaan, tõepoolest.

Aga muidu on nii, et five down, five to go, ja kuus kilokest on kadunud nigut näuhti. Kui nii edasi läheb, pean hakkama oma teksapükse koduste vahenditega kitsamaks tegema, muidu ei saa ma siit minema. Üks peavalu, ma ütlen. Aga vähemalt paistab nii, et kolmapäeval olen veel elus mis elus.

Ja nüüd kaon tagasi oma kallite veepudelite manu. Ollalaa!

*seinast tuge otsides lohinal vasakule ära*

3 kommentaari:

Anu ütles ...

issand, 6 kilo...:O
aga kas ikka kannatab inimene ainult vee peal olla? vastik ei ole? kõht ei korise? silme eest musti rõngaid?
ahh, tubli oled ikka... igaüks vist seda ei suudaks...

oravake ütles ...

Tänan toetavate sõnade eest. :)

Kui ma siia esimest korda tulin (möödunud aasta augustis) ja arst mulle peale protseduuride määramist veepudeli pihku pistis ja kaardile "0" (loe "null") märkis, siis oli küll tunne, et ei, saagu mis saab, aga mina tahan koju. Aga teine kord on juba lihtsam, sest tead, mis ees ootab. Muidugi, esimese päeva õhtul oli mul kohutavalt paha olla, sest kõik mürgid hoidsid minust veel kümne küünega kinni ega soostunud kuiski lahkuma, aga pärast läks olemine lobedamaks. Aga jah, mida päev edasi, seda huvitavamaid toiduretsepte meile Merxiga meenub ja aeg-ajalt ujub mu silme ette ikka pilt korralikust lihakäntsakast ahjukartulite ja kapsa-porgandisalatiga (miskipärast just selle salati järele käivad kõige tugevamad neelud), aga ei ole hullu - surun aga hambad kokku ja jõllitan veepudelit. :) Ja kordan nagu mantrat: "Kolmapäevani, kolmapäevani..."

Ah, ega asi tegelt nii hull ka pole, aga nõrgaks võtab see värk küll. Trepist teisele korrusele ronida võrdub saja meetri jooksuga - süda peksab sees, nii et pulss on sada kakskümmend. A noh, elame veel. :)

Elsa ütles ...

Oo, kui tubli progress! Eks siis ikka vastupidavust edasiseks! :)