5. apr 2006

Enneolematult nõme päev

Eilse päeva võib vabalt maha kanda. Kasutegur igas mõttes oli suur ja ümmargune null.

Mind käib aeg-ajalt (kui ma jälle töövaimustusse satun ja tundide viisi arvuti taga klõbistan) vaevamas kohutav, iiveldamaajav peavalu. Sihuke, mis muudab mõtte mitteolemise võimalusest ikka väga armsaks. Isegi kael on kange ja valu pulseerib mööda kaelasooni südamelöökide rütmis. Sellistel päevadel olen ma maailma jaoks surnud.

See, et ma hommikul otsekui zombi mööda maja ringi tuiasin, püüdes astuda võimalikult tasa, et mu pea ei põruks, ajas närvi J, kes hakkas jonnima ja kraaklema. Kui ma siis viimaks ta kaissu võtsin ja küsisin, kas tal on mure, vastas ta nina luristades: "No sina oled haige ju!" Ühest küljest muidugi armas, et sellised asjad talle niimoodi korda lähevad, teisalt jällegi ei taha ma ju, et mu laps endast välja läheks. Ta on kohutavalt kerge erutuma ja siis löövad tal autistlikud jooned kergemini välja - ta hakkab käsi lehvitama ja jorisema ning temaga on raskem kontakti saada. Appi ei tule ka see, et ma olen loomu poolest kärts ja mürts nagu issanda püss ja kannatus kipub ka lühikeseks jääma. J vajab hobuse kannatusega ema, mina aga pole selline ja põen seepärast jubedaid süümekaid.

Kõik see kokku põhjustaski selle, et niipea, kui kT ja J olid lasteaia poole teele asunud, vägistasin endale sisse ühe võileiva ja pool tassi teed - kuna pean veel mõned päevad rohtu võtma, aga tühja kõhuga seda teha ei saa - neelasin peoga kõikvõimalikke nohu-, peavalu- ja muid tablette (ei, mitte mürki ega unerohtu) ning keerasin magama, võideldes sooviga minna ja sõrmed kurku ajada.

Nii ma kustusingi. Kella üheksast kuni poole kolmeni olin täiesti audis.

Ja ega pärast ärkamist asi eriti paranenud ei olnud. Peavalu oli küll taandunud vaikseks tüminaks kusagil silmade taga, aga zombistumine ainult progresseerus. Isegi imestan, kuidas ma siiani vastu olen pidanud.

Kogu selle jamasaaga ainus tulemus on see, et und pole veel niipeagi silmapiiril ja nii ma siin siis tiksun. Õudne.

Ilusaid unenägusid vähemalt teilegi.

2 kommentaari:

Anu ütles ...

Pea vastu!
Süümekaid on kõikidel emadel, kui nad just täiesti vastutustundetud ei ole...

oravake ütles ...

Aitäh, ma püüan. :) Lihtsalt mõnikord (näiteks siis, kui on olnud halb päev ja ma poole öö ajal alles üleval passin :P) löövad ahastus ja mure sellepärast, kuidas poiss tulevikus hakkama saab, pea kohal kokku. See on see emade elu, eksole.