18. apr 2006

Istusin siin praegu...

...ja mõtlesin, et ühe lapsega mässata on ikka märksa lihtsam, kui et neid oleks mitu, kõik haiged ja pikast toasistumisest ülevoolavat energiat täis. J-l viskab kah aeg-ajalt korgi eest, aga see jääb siiski viisakuse piiridesse ja kui endal kuppel otsas ei kumise, vaid olemine päris viisak on, siis jätab taoline aegajatine (imelik sõna sai, aga tühja kah) plahvatlemine (veel imelikum, aga veel tühjemat kah) suhteliselt ükskõikseks. Ses mõttes, et ei aja närvi, noh.

Siinkohal kipuvad mu mõtted ikka mu vaese tädi R man - õieti küll meie vaese tädi R man, sest temal olime me kolmekesi kaela peal. Nimelt võtsid saatus, ajalugu, inimeste tahtmised ja loodus asja endi vahel niimoodi ära korraldada, et E ja tema vend abiellusid ühel ja samal päeval. (Loomulikult mitte omavahel, eksole.) Ja meie vanema onupojaga otsustasime sündida ainult nädalase vahega - mina enne ja tema pärast. Nooremal onupojal hakkas seepeale päris kiire, miska tema plupsas siia maailma neli päeva enne seda, kui minukene aastaseks oleks saanud. Ja niimoodi oligi valmis pisikene, aga tõhus destruction unit, mille kantseldamine langes meist vaid kaksteist aastat vanemale tädile.

Oo, see perefolkloor! Üksvahe püüdsime selle vastu sõdida (st mina, Jjun ja J2) väitega, et enamus sellest on väljamõeldised, kuna me ise midagi ei mäleta ju. Et siis on lihtne öelda, et "Näe, millega te, hullukesed, hakkama saite!" Aga jah, ilmselt vastavad need siiski tõele.

Me kasvasime koos pea kogu selle aja, kuni ma sain neljaseks. Siis sai mu meremehest isa viimaks Tallinnasse korteri ja meie pere mustlaselu marsruudil "Viljandi - Rapla - Tallinn - Viljandi" lõppes viimaks. Ja tädi sai ka hõlpu. Pealegi ilmus silmapiirile tulevane tädimees, kes kannatliku kantseldaja ja jube hea jutuvestjana (imekspandav ühe kuueteistkümneaastase poisi puhul, mis?) suurema löögi edaspidi ise vastu pidi võtma.

Tädimehelt pärinebki üks legend, mis puudutab väidetavalt esimest korda, mil ta tundis, et tahaks meie kolme nahad kuumaks kütta. Aga selguse mõttes räägin ära ka eelloo (ja seda sündmust me tõepoolest mäletame ise).

Lähestikku sündinud, nagu me olime, peeti meie sünnipäevi tavaliselt koos. Ja tavaliselt troonis laual aukohal onunaise ema poolt valmistet tort (mainit proua nimelt oli Otepääl kondiiter). Ma ei mäleta enam, miks, aga kuidagi juhtus nii, et meie neljanda-kolmanda sünnipäeva tähistamise ajal olid täiskasvanud mingil ajahetkel kõik kadunud, jättes meid kolme imemaitsva beseetordiga üksi. Nojah, nüüd ma arvan, et see oli imemaitsev, tookord aga, ma mäletan, ei meeldinud tordikreem meile sugugi. Ja mida sa ikka teed, kui kreem ei maitse. Ma ei mäleta enam, kes meist esimene oli - ilmselt Jjun, sest temas on senini säilinud paras annus tootsilikkust - aga minu järgmine mälupilt näitab mulle meeletult naerda lagistavaid jõnglasi, kes teelusikatega kreemiannuseid vastu seina lennutavad - teate küll, niimoodi, nagu koolis joonlauaga süljelätse sai lastud, eksole.

Aususe mõttes pean lisama, et tordikreem oli küll esimene, aga mitte viimane asi, mis niimoodi vastu seina lendas. Vähemalt korra tabas sama saatus ka onunaise spetsmagustoitu - lumepallisuppi. Aga see vähemalt polnud rasvane.

Rasv ongi see, mille pärast meie noori nahku äärepealt korralik parkimine oleks tabanud. Nimelt pani tulevane tädimees mõned aastad hiljem remonti tehes tähele, et vastselt seina pandud tapeedile jäävad ebamäärased laigud - ikka sinna, kus need vanal tapeedil ees olid olnud. Legend väidab, et neist plekkest ei saadud muidu jagu, kui minu isa need viimaks ära pahteldas. Mitmekordselt. Aga see viimane on ilmselt dramaatika lisamiseks leiutatud ilusõnaline liialdus.

Ohh, pikaks kisub see jutt. Aga mis teha - me tegime ikka lollusi ka. Kuid edaspidi teen lühemalt.

Legend number kaks puudutab peamiselt J2-t. Nimelt oli meie suguvõsas (selle all pean silmas emapoolseid sugulasi) kombeks koduõlut teha. Usun, et tavaliselt tehti seda mingiks tähtpäevaks, aga mulle on mällu jäänud üks pikk ja toimekas õlletegu, otsekui oleks see käinud pidevalt. (No ega joomareid meie peres ei leidunud - isegi isa, kellelt tema meremeheammetit silmas pidades oleks võinud eeldada tihedamat kapakergitamist, oli peale naisevõttu mõõdukusele üle läinud.) No nii. Igatahes oli puntsu kord jälle nurgas käimas ja meie kolmik kah ikka asjalised seal juures. Nimelt andis isa iga kord, kui õlut laskis, meile natuke õllevahtu mekkida. Tookord aga, mis nüüd jutuks, oli keegi hooletu jätnud täis kapa (ikka tõelise, puust ja kaanega) sinnasamma puntsu juurde. Ja kahe-poolene J2 läks õllevahtu mekkima. Mõnuga mekkis. Pärast olla ringi käinud, luksunud, tädi kintsust näpistanud ja omaette itsitanud. Kui mu isa ta siis sülle võtnud, käinud poisil nihukesed õlleaurud suust välja, et võtnud isal kilgi pähe.

Okei, see pole eriti temp, vaid hooletus. Aga võin, käsi piiblil, kinnitada, et edaspidi valvati säherdust asja hoolega ja alles kümme aastat hiljem tekkis meie kolmikul võimalus koduveini pudelile päkad silma ajada.

Aga ma arvan, et teen praegu vaheaja ning jätkan mõni teine kord. Nagu vanarahvas ütleb: "Pikk jutt s... jutt!" (Pardon me french.)

Lugemiseni!

2 kommentaari:

Elsa ütles ...

Minu kogemus (eriti viimasel tõbisel kuul) ütleb, et mitu tervet last sobib punti, aga haigeid on parem, kui neid on ühekaupa ;)

Tiina ütles ...

Ahh, pole see nii hull ühti. Koos just annavad hõlpu. Kuigi eks vahel taha katus tõesti sõita. Kolm on igatahes täitsa vahva nummer. Kuigi võiks ju olla 4 ... /me igaks petteks väga valju seda ei soovi, sest soovidel olevat võime täide minna.

Aga õllevahuga tuleb mul meelde, kuidas omal ajal sai koduveinitegu mekkimas käidud. Nu mina olin ikke viks ja vagur tüdriklaps, aa poisid ... Nad olid siis küll juba veidi suuremad kui vaid mõned-setmed aastad.