Olgu siis

J-le toit und ravumid sisse kallatud ja ingveriteega alla loputatud. Lõpetaks selle saaga siis ka tänase päeva sees ära. Aga nüüd püüan tõepoolest lühidalt teha.

Legend number kolm räägib sellest, et kõik geniaalsed ideed on tegelikult maru lihtsad, aga ei meeldi mitte kõigile - eriti mitte vanavanematele. Seekordseks kangelaseks siis Jjun.

Meie vanavanemate majal on olemas klaasveranda - idee poolest peasissekäik, tegelikkuses aga mõnus, suviti viimapuu rohelusse mattunud toakene, mida külalised tavaliselt ei kasutanud ja mis talviti täitis käepärase sahvri aset - seal säilitati mahlu, õunu, suitsuliha ja muud, millele oli mõnusam niimoodi ligi pääseda, kui et läbi hangede keldrisse pugeda. Ma ei mäleta enam, kuskohas vanaema neid suuri seakülgi suitsutada lasi, aga igal juhul ühest seast pool läks alati selleks otstarbeks käiku. Ja hoiti seda nii, et riputati verandal seisvasse tühja kahe poolega riidekappi - kummassegi otsa paras köiejupp ja ribi rippus nagu kiik.

Sellena Jjun seda ka kasutas. Nalja sai palju, kuni me vanaemale vahele jäime. Eks ta kuri olnud ja lugenud meile sõnad peale, aga see oli ka kõik. Onule sihukestest asjadest eriti ei räägitud, sest tema oli ainus kerge käega kasvataja seal majas. Kellegi teise käest ei ole ma vitsa saanud, pealegi veel nii tühiste asjade eest. Temal polnud erilist pahandust vajagi, et meie tagumikud viilikirja lüüa. Aga see selleks.

Tegelikult on neid tempe ja lollusi ikka päris mitmeid veel, aga kõik ei tule korrapealt meelde ja need, mis tulevad, on ikka seda tavalist sorti - kuidas me, kaks vanemat, J2-le roppusi õpetasime (või no mis roppusi nüüd meiegi, nelja-aastased, nii väga teadsime, aga rumalusi ikka, ja "pepu" öelda tundus juba oi, millise ropu asjana), kuidas me tooreid tikreid nillimas käisime, kuidas me võistlesime, kes suudab kivi üle katuseharja visata (see oli juba hiljem) ja oleksime äärepealt vanaisa oimetuks löönud, sest kivi lendas (tema ja asja pealt näinud tädimehe sõnul) tema peast vaid paari sentimeetri kauguselt mööda. Liiatigi ei olnud tegu mingi kivikesega - ikka korralik munakas oli. Kuidas me paariteistaastastena onu Havana Clubi kogu käisime proovimas (mäletate, olid niisugused kleepekad) - tookord leidsime endale ootamatu kaitsja vanaema näol, kes leidis, et eks lapsed peavad mõned asjad ikka omal nahal ka ära proovima, ega neil enne mõistus koju ei tule - ja kuidas me samal suvel siis asja tõesti ka ära proovisime juba kord jutuks olnud koduveiniga. Midagi hullu ei juhtunud, ainult jube naljakas oli.

Lapsepõlve lollused, eksole. Praegu on kurb mõelda, et omavaheliseks suhtlemiseks jääb aega üha vähemaks. Elu on meid lahku viinud ja muid probleeme on nii palju, et need kipuvad kõike enda alla matma. Aga üksteisele oleme ikkagi veel Jass, Jann ja Pille.