Inimene otsustab, jumal juhib. Kui ma J-t täna hommikul tervituseks kallistasin, oli poiss kuum kut reheahi. Selge värk. Palavik. Ei miskit, ei kuskit. Neljapäeval kukkus lasteaias sõbraga mürades seljaga vastu pingiserva, nii et käisime igaks juhuks traumapunktis ära - õnneks midagi hullu polnud, kuigi oli valus hingata. Ja nüüd siis veel haigus kah takkapihta. Need emmede mured ei lõpe ka iialgi.
Alati, kui poiss kodus on, ei edene mu töötegu sugugi. Ikka on vaja üht ja teist anda, tuua, võtta, viia ja niisama kuulata. J on küll juba selles vanuses, et saab iseendaga väga hästi hakkama, aga ikkagi. Ja pealegi tekivad süümekad, kui lapsega ei suhtle, noh. Aga mul on veel linnas nii palju asju ajada.
Ega midagi parata ole. Tuleb katsuda homseks/ülehomseks lapsehoidja vaadata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Tere tulemast Klubisse! Tegelt mis klubi, aga noh .. Lauba lõunal meite Pesamuna kiunus ja üritas sülle ronida. Kui ta pärale jõudis ja end vastu mind toetas, siis .. kah nigu reheahi. 39 vedas välja, väikeste vahedega senimaani seal. Nojah, esimene mõte oli, et kuda ma nii kontserdile lähen. Aga vastutulelik lapsevaht oli abiks. Ja nüüd me siis palavikutame siin vaikselt. Eelmine nädal vanem poiss, nüüd noorim. Pisimaga tahaks loota, et see mingi hull tõbi/viirus vms ei ole. No silmahambad ju tulevad. Aga mine sa tea ...
Ma ka siin vaikselt loodan, et on niisama kerge köhaga piirduv viirus, mitte sihuke jubetu põskkoopapõletikuga lõppev õudus, mis mind peaaegu kaheks nädalaks rivist välja lõi.
/sülitab kolm korda üle vasaku õla ja igaks juhuks koputab puud ka
Postita kommentaar