...plusspoolele võib kanda normaalse meeleolu, ilusa ilma, töötahte, kaks raamatukogust laenutatud Akuninit, imehead apelsinid ja kodus leiduva äädika (see kulub ära, et ise teha aknapesuvahendit - selleks läheb vaja vett, veidi äädikat ja veidi "Fairyt"). Päeva miinuspoolele laekuvad Marta und Joosep - esimesel algas eile õhtul aktiivne jooksuaeg (vaat kuidagi ei saa sinnamaale, et viiks ja laseks opi teha, lisaks on see üsna kallis lõbu) ja teine loomulikult on seetõttu üsna amoröösselt meelestatud, endal silmnägu paistes ja mädaneb, aga tagumiku peal on suurest jooksmisest kondid püsti nagu vanal lehmakronul. Oh armastus, sina kallis magus mesi! Või umbes nii. Ja maja kajab möuramisest.
Tegelikult on jälle süüdi minu hajameelsus, et möödunud nädalal jäid loomaarsti käest tabletid ostmata. Alles täna käisime ja Marta sai esimese hambu kah, aga neid peab nüüd sööma viis päeva jutti ja kogu selle aja peab ta kinni olema. Nii et viis päeva on meie saatjaiks mürtsatused vastu WC-ust (kui Joosep on toas, istub Marfunja Afanasjevna kinni) ja kahehöäälne möuramine. Ohjah.
*longib kööki süüa tegema*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ma ei raatsinud ka oma kassile algul oppi teha, et minu kallike ja lõikavad tal kõhu lahti ja teevad narkoosi ja ... jube!!! Aga siis sai siiber nende kassipoegade ärasokutamisest ja lasime talle opi teha. nüüd on mõnus elu... kusjuures kassist ei saa kuidagi aru, et oleks opp tehtud, ma mõtlen, et iseloom ega kehakaal pole muutunud, ainult jooksuaega ja poegi pole.
Ma olen oma koeraga selle kunagi läbi teinud, nii et ega ma suurt pabista. Ja mõistlikum ju oleks. Aga asi rohkem muude probleemide taga kinni - et vaja bussiga minna ja selleks vaja puur osta ja op ise maksab ka omajagu... Aga tuleb ette võtta, midagi pole parata.
Postita kommentaar