@#%&¤@&##!

Ei saa pausi tehtud, vaat ei saa jah. Sest ma tunnen, et enam ma seda kannatada ei suuda. Muutun õelaks sappi pritsivaks fuuriaks, kes oma mürgiste märkustega hingi vigastab.

Tegelikult ei ole see mingi lahendus, aga täna ma tundsin, et enam ei suuda. Ei suuda teha nägu, et mõnitavad märkused ja naer mind ei puuduta. Ei suuda elada "keera teine põsk"-stiilis. Ei suuda endale korrata just nagu mantrat, et "sticks and stones may break your bones, but words can never hurt you!" Sest suudavad. Oi, ja kuidas veel. Aga veelgi rohkem teeb haiget inimeste õelus ja mõtlematus. Ma ei taha enam mõista, et sel, kes tänaval mind nähes lollakalt naerma hakkab, sõpra või sõbrannat varrukast sikutab ja ütleb midagi stiilis: "Issand, see on ju rõve loodusõnnetus!", on lihtsalt puudulik lastetuba. Ma ei taha enam taluda seda, et üleüldise arvamuse kohaselt minu gabariitidega inimesel kõrvakuulmist ega tundeid ei olegi. Ma ei taha enam taluda seda, et suvaline lontrus võtab heaks arvata, et võib minusuguse inimese üle julmalt irvitada.

Ma muide mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan siia "lontrus" või ei kirjuta. Aga see pole oluline.

Täna viimaks katkes mu kannatus ja selja taga järjekordseid kommentaare kuuldes ("Issand, kui rõve! Kuidas saab niisugune välja näha? Jäle, ma ei suuda teda vaadata!") keerasin otsa ringi, vaatasin sellele ahastajale otsa ja sisistasin: "Küll sa üle elad!" Tütarlaps pilgutas kaks korda silmi ja venitas siis läbi nina: "Oiii, kui tunnndliikää!" Ja mina olen see, kes end oma käitumise pärast halvasti tunneb. Mina tunnen, et olin ebaviisakas.

Ma ei hakka karjuma ja ma ei hakka vanduma, kuigi tahtmine on oi, kui suur. Kust võtavad inimesed selle arvamise, et neil on õigus teisi mõnitada ja alandada? Kust tuleb see südametus ja ükskõiksus? Täna ma peaaegu soovin, et kõik need mõnitajad elaksid üheainsa päeva mõnitatavate kehas ja taluksid kõike seda, mida nad ise sunnivad teisi läbi elama. Aga jah - usk ei luba. Sest ma olen veendunud, et kõik halvad soovid pööravad viimaks soovija enese vastu.

Ja siis see absoluutne veendumus, et paks inimene tahabki paks olla. Veelgi enam - ta on ennast selliseks õginud. Just nimelt õginud, mitte söönud. Paks istub päevad läbi ja ajab toitu näost sisse. Paksu eluunistus on olla paks. Paksu eluunistus on kannatada õhupuudust ja valutavaid liigeseid. Paksu eluunistus on olla kõigi naerualune. Paksu eluunistus on joosta mööda arste ja teha analüüse, et näha, mis tal viga on, miks ta enam ei suuda kaalust alla võtta. Paksu eluunistus on käia kaks korda aastas kümnepäevaseid veepaastukuure tegemas, sest see on ainus, mis natukenegi aitab kaalust maha võtta. Ah, mis ma räägin. Paksu eluunistus on olla paks ja punkt. Vastuvaidlemata.

Aga vaat ei ole. Lapsest saadik ülekaalulisena oli mu eluunistuseks saada kõhnaks. Ja viimaks saingi. Kaalujälgimisega kaotasin peaaegu kolmkümmend kilo, ja kuigi ideaalkaalust jäi puudu veel seitse, olin esimest korda elus endaga rahul. Ma ei olnud enam omaette, ma ei tahtnud enam kõigi silma alt ära saada. Ma suutsin viimaks inimestega normaalselt suhelda. Hirm jäädagi raamatukogu riiulite vahele tolmuma ja muutuda halliks vanatüdrukuks kadus. Ma julgesin meesterahvastele otsa vaadata, kartmata enam seda, et nad võiksid mõelda: "Mida see rõve pekk seal jõllitab." Viimaks ometi hakkasin elama, vabanesin oma kompleksidest ja muutusin enesekindlamaks. Ja lõpuks tutvusin inimesega, kes tahtis oma elu minuga koos veeta.

Ja siis tuli see tavapärane "peale sünnitust" Kolinal tuli. Kõigile minu pingutustele vaatamata tuli. Lõpetasin viimaks ka rühmas käimise, sest minu arvates oli mõttetu maksta raha selle eest, et kilod aina lisandusid, selmet kaduda. Lisage siia juurde veel töö, mis seisneb arvuti taga sõrmede liigutamises, ja ongi.

Lühidalt - kõik, mis kunagi oli maha läinud, tuli tagasi. Ja veel natuke. Üsna veel. Geenid, ütleb arst. Usun. Aga see ei ole minu jaoks vabandus. Ma tahan maha võtta. Ja võtan ka. Vaat kiuste võtan. Ja see nutt ja hala ei olegi tegelikult oluline. Oluline on hoopis see, et inimesed saaksid viimaks ometi inimesteks. Aga see on ilmselt tühi lootus.

Ah, ma ei viitsi enam jahuda. Kallist rahu.