Kainestav keskpäev

Nagu targemad inimesed enne mind on öelnud, eksole. Nii ongi. Täna näidati mulle ilmekalt, mis peab minust saama, kui ma ei muutu paremaks inimeseks.

Toimumiskoht: Rocca al Mare Prisma. Tegelased: J, Mutike ja Teie Alandlik Teener. Teema: tänapäeva halvasti kasvatatud lapsed, kes igast nänniga ära hellitatakse. Põhjus: meie jaoks olematu, Mutikese jaoks ületamatu.

Mutike seisis meie taga kassajärjekorras, näpu vahel poolik leivapäts ja kommikott. Miks ta just meie selja taha seisma jäi, seda teab ainult jumal taevas. Kõrvalkassas oli ainult üks inimene märksa väiksema hulga ostudega kui meie. Ah, oli, kuidas oli, igatahes näis meie kuhi Mutikest eriliselt ärritavat. Esimene nohin hakkas kostma siis, kui kassapidaja Kellogg's Special K (ainsad helbed, millega ma ennast hellitan) kassast läbi lõi. Et on siis vaja niisuguseid asju süüa, suutsin Mutikese pominast välja peilida. Noh ja kui järg jõudis J üllatusmunani (mida ostetakse talle heal juhul ehk kord kuus, kui sedagi), saime kuulda nii mina, J, kassapidaja kui kõik inimesed umbes kolmekümne kilomeetri raadiuses, mida Mutike niisugustest mõttetutest raiskajatest arvab, kes oma jõnglasi (tema väljend) hellitavad.

Seepeale meenus mulle klassivend A, kes kord trollis ühele lõugurist mammile teatas: "Ma loodan südamest, et kui mina ükskord suureks kasvan (kõneleja oli siis muide keska lõpuklassis), siis minust küll niisugust õelat väikest vanainimest ei saa."

Seda loodan minagi. Muidu on asi ikka jube küll.