Kevadest

Õieti siis "Kevadest".

"OP-is" räägiti selle taastamisest. Ausalt, mul on selle üle hea meel, sest tegu on ühega mu (ja kindlasti paljude teiste) lemmikfilmidest. Sealt jäi mulle kõrvu ka see, et esialgselt taheti - või pakuti - seda filmi teha värvilisena. Milline kummaline mõte. Minu arvates ei oleks "Kevade" siis see, mis ta on. See film kõlab ainult mustvalgena.

Tegelikult on päris keeruline öelda, mis just selle filmi nii eriliseks teeb. Seda näitab ju seegi, kuidas esilinastusel kohal olnud osalised igaüks pakkusid ise asja - Lutsu raamatut, lapsepõlve, poiste tempe ja ulakusi...

Kummaline, aga minul seostub "Kevade" sidruniküpsistega. Ma olin õige pisike plika, kui seda esmakordselt nägin, ja tookord oli laupäeva õhtu. Seda tean ma sellepärast, et laupäevaõhtuti mu ema küpsetas. Vääramatult. See oli pere ühine õhtu ema lihapirukate/kaneelisaiakeste/kohupiimakorbi/keeksi/küpsiste ja teega. Tookord siis tegi ema süstlaküpsiseid (teate küll, sihukese süstla moodi tordipritsiga, mis annustas taigna täpselt) ja neile omakorda armastas ta sisse riivida sidrunikoort. Ja nendesamade siidruniküpsiste lõhn ja maitse meenuvad mulle iga kord, kui ma "Kevadet" näen.

Minu lapsepõlv.