Täää-naa-nee päeev...

...täää-naa-nee päeev
on tüh-ja läind,
on tüh-ja läind,
onn
tühh-
jaaa
läiiind!

Omal viisil. Minu variandis lõppes see joru subkontraoktavi kõige madalamal noodil. (Ärge mu käest küsige, mis noot see on, sest isegi kT ei osanud seda öelda ja tema on ju ometi muusikakoolis õppinud. Aga väga madal on see küll.)

Kik.

*keksib uhkelt ringi, et oskab kah mulgi murdes enam-vähem kaht sõna öelda*

Mis, muide, meenutab mulle, et ma tean ses murdes kogunisti üht luuletust:

Uni uidep aida takan,
tuul jäänd tukme aidatiil,
mia ütsi pimmen lakan
sõba silma ei saa viil.

Üts ku kõnniss katust pite,
tõne torgiss kõrrege...
Unkaaugun kennik luurip
põlevide silmege!

Äkselt vups! läts üle nenä
siidipehme keräke.
Rapsasi ta perra pimmen -
saa es kätte kedäki.

Kulle! Pirle jalge kotsil
kennik sabist! Mis ta taht?
Kennik käräs, kennik piiksät.
Valla pääse mõtsik jaht!

Tõmbasi rõiva üle koonu,
endämisi siunasi.
Siss tei äkselt kurja rõõmu -
kik jäi lakan vagusi.

Pent Nurmekund, "Närvi nässün"

Ja see ongi enam-vähem kogu mu mulgi keele oskus.

Selle peale tahaks öelda, et "Herr Perpentikel, was ist das was dort muru sees macht rääks-rääks?"

*lehvitab vihinal kõrvu ja ajab roosasid mullikesi suust välja*

Das ist doch eine Schnarrwachtel!

Pakk kommi sellele, kes ära arvab, mis teosega tegu. Ausalt.