Ei ole kerge kellelgi...

...ei sul, ei mul, ei...

Vabandust. Aga mul on praegu tunne, nagu oleksin liitri verd loovutanud. Ja nad tahavad veel.

Praeguse seisuga on õnneks kõik vajalikud maksud makstud. Hingamisaeg teise oktoobrini, siis on uus deadline.

Aga vingun mis ma vingun, kellast kellani tööl käimine on mulle ikka väga kaugeks jäänud. Kunagi ei mõistnud ma sõbranna Annat, kes oma viimasele töökohale maandudes ohkas, et vaat see on tema töö, mitte mingi kaheksast viieni kontorilaua taga. Et mida. Et kuidas. Et ei, mulle meeldib rutiin.

Tühjagi. Viimaks sai mul sellest rutiinist kõrini. J oodatav saabumine oli kui õnnistatud puhkepaus. Ja pärast seda oli juba mekk suus, kui mõnus on oma aja peremees olla. Nii et laseme aga rõemsasti edasi.