Täna siis...

...huilgame koos Freddie Mercuryga: I was born to love you! Vähemalt normaalne laul, midagi pole öelda.

Aga kuhu see kõlbab, et korraga nii jahedaks läks? Mis neile pähe tuli? Eile oli kakskümmend üks kraadi, täna kell pool seitse näitas kraadiklaas akna taga napilt kuus. Korralagedus, ma ütlen.

J on jälle kodune (üllatus-üllatus). Nina jookseb kut mahlakask ja hääl on ära. Menüüs on kuum ingveri-meetee, sinepi-jalavann ja villased sokid. Mul on kuri plaan lisada sellele loetelule veel seenepirukad ja õhukesed ülepannikoogid. Mingi õiglus peab ka ikka valitsema ja kui pauku ei saa, siis mina ei mängi, tarige või kõik viieöörilised siia. Kas mina pean siis sellepärast kannatama, et majas ei leidu ühtki salli, mis kõditaks???

Ooookei. Igaks juhuks lõpetan praegu. Lugemiseni.

*mõtleb siin praegu, et see "lugemiseni" hakkab varsti endalegi närvidele käima nagu see igavesti äraleierdatud "päikest!"*

Ei ole midagi teha. Elu on ränk, aga karmilt õiglane. Ja mingi nutt und hala siin ei aita.

Olgu-olgu. Ma juba lähen. Kohvi tahaks ka veel. Mee ja piimaga. Nämma.

Tsau.