...hommik otsa nii nõusid pestes, elamist vuntsides kui tööd tehes mõttes ümisenud totakalt optimistlikku Petja motiivi Prokofjevi "Petjast ja hundist". Loomulikult vastu tahtmist. Mittesoovikontserdi lood on üldiselt harva sellised, mille kohta mul endal sõnaõigust on. Need lihtsalt tulevad peale nagu paha vaim - ühel ilusal hetkel on mingi jabur viisijupp kohal ja kogu moos. Mina võin kasvõi kõrvadel kõndida või nina peal seista, aga sest pole muhvigi kasu, abiks pole ka mitte meeldiva viisijupi vali ümisemine.
Sellegipoolest küsin siin retooriliselt, et kui juba vene klassika, siis miks mitte näiteks "Pähklipureja"? Lillede valss või printsi ja Suhkruploomihaldja pas de deux oleks ikka märgatavalt meeldivamad.
Oot. Sõna "klassika" vist mõjus. Petka kalpsamise sekka hakkab kostma orjade koori ülevaid noote. Ma püüan sellest nüüd meeleheitlikult kinni hoida. Lugemiseni.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Muig, mulle kostusid lugedes kohe kõik su loetletud muusikaüllitused kõrvu. Õnneks miskit pidama ei jäänud :P
Aga tunne on tuttav... :)))
See Petja motiiv on ikka pikemaks saatjaks põnev valik küll...
Põnev jah, aga salakaval. :( Algul hiilib vaikselt kohale (ilmselt "Põuavälgu" ja luurekate viljastav mõju?) ja enne kui sa tähelegi jõuad panna, on end juba su ajukäärude vahele istutanud. Võeh, ma'i ütle muud.
Postita kommentaar