Kui me täna hommikul lasteaeda läksime, tekkis trollis ühel vanemal tädil probleem sellega, et J mind eesnime pidi kutsub. Otseselt meile ta midagi ei öelnud ja J õnneks ei pannudki midagi tähele, aga mina kuulsin, kuidas ta oma sõbrannaga arutas, et on ikka jube küll, kui ebaviisakad tänapäeva lapsed on, "Ja see kõik on emade süü! Mina ütlesin emale alati "ema" ja oma ämma teietasin kuni surmani. Aga nüüd, vaata, millised lapsed on! Ninakad, vastikud! Ei mingit austust vanemate inimeste vastu." Jne, jne, jne, blaa-blaa-blaa.
Lühikese süütenööriga, nagu ma olen, surusin lõuapärad tugevalt vastamisi. Pealegi ei kõlba see kusagile, kui ma stseeni korraldan, liiatigi veel oma lapse ees. Ta õiendab niigi, kui keegi punase tulega üle tänava läheb või talle sigaretisuitsu näkku puhub. Ninatark on ta jah, aga hoidku küll, ma püüan teda ohjeldada, mitte ei õhuta igal pool sõna võtma.
Aga mis puutub sellesse, et ta mind, kT-t ja E-t (on küll õiged lõpud, muide; ei ole "emat") eesnime pidi kutsub - no ja siis?. Kellelegi meist kui kolmandale isikule viidates kasutab ta ikka sõnu "emme", "issi" ja "vanaema". Lugupidamatuse märk? Mõne arvates ehk jah, aga mina küll siin probleemi ei näe. Pigem on ta mõnus ja asjalik jõmm ja ajab lahedat juttu. Las ajab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Jajah. ja muidugi meeldiks tädikestele kui kõik lapsed ringiümber kõikidele suurtele inimestele onu-tädi ütleks .. teame neh.
Käigu krdile. Kasvatagu oma lapsi. Aga sageli sellistel ei ole neid. Või siis on viltu kasvand. Juhtub.
Meil just pidevalt eesnime pidi ei kutsuta, aga juhtub ikka. Ja siis? Mina probleemi ei näe.
Olen minagi vahel mõelnud, et ta võiks mulle ju "emme" öelda, aga noh... Poiss on meid niimoodi kutsunud juba sellest saati, kui ta rääkima õppis. Emme olin ma mingi lühikese perioodi vältel ja sedagi ainult siis, kui kT otsused J arvates läbivaatamisele kuulusid - siis kostis tema nõudlik "Eeeemmmeee!" küll.
Aga imelik on nõudma hakata ka, et "Ütle mulle emme!" J ei kutsu otseses pöördumises mitte kedagi muudmoodi kui ainult eesnime pidi. Las ta's olla.
Mulle meeldib ka, kui lapsed mulle emme ütleks. aga alati nad ei tee seda. ma mäletan, kui tahtsin oma ema eesnime pidi kutsuda täditütre eeskujul, ja ema mind kuidagi alavääristas, mittelubamisega. ega see temast mulle paremat ema ei teinud, pigema hakkaski just sellistest väikestest asjadest usalduse ja läheduse kadumine pihta. seepärast lasen oma lastel end eesnime pidi kutsuda, miks nad ei võiks seda teha, kui see on ju minu nimi (kallis nimi:)) ja kõik teised kutsuvad mind nimepidi? ühes tuttavate peres kutsub meest naist Emmeks, ja see on mu meelest õite imelik.
Mullegi tundub see imelik, kuigi ma vahel harva kT-t kah õrritamisi issiks kutsun. :P :)
no jah, seda ikka tuleb vahel ette:)
Postita kommentaar