1. Käisin vereanalüüsil. Kuna J hommikul kurtis, et kuidagi väsinud on, jäi ta lasteaeda viimata, seetõttu pidin ta endaga kaasa võtma. Ei, poisil oli põnev, ausalt. Jumal, emmel ju võetakse verd! Kes seda enne näinud on. Ja sebiski laborandil jalus, vaat et pistis pea kaenla alt läbi, et paremini näha, kuidas nõela torgatakse.
Aga ei, poisi auks tuleb öelda, et ta tegi mulle pärast pai, kiitis, et ma olen tubli emme, ja lubas mulle poest kommi osta, et ma kõik ära kannatasin ja et ma selle kogemuse nüüd ära unustaksin.
Armas.
2. Elekter käis ära. Kui me koju jõudsime, oli kõik tumm ja külm. Ja mina, kes ma olin söömata (sest ei tohtinud ju) ja kohvi joomata... GRR! Näljane oravake, kes pole oma hommikust kohvilaksu kätte saanud... hea küll, temaga saab veel toime, aga näljane oravake, kes pole oma hommikust kohvilaksu kätte saanud ja lisaks avastab, et vahepeal on selle kättesaamisele tekkinud täiendavaid takistusi - uskuge mind, no ta ei ole leebe ja lahke olevus, kohe mitte ei ole.
Tõelise Soodaefektiga Blondiini vahemärkus: Aga nüüd on elekter tagasi!
oravakese kategooriline imperatiiv: Kõtt!!!
Täis kõhul on muidugi see halb omadus, et see ajab koleda une peale. Isegi kohv ei aita.
*haigutab, kattes suu viisakalt sabaga*
Lugemiseni.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
lapsed ikka armsakesed.
mul mia käib mu kõhuvalude puhul mulle kiimus-kaamus varesele valu lugemas.
Meie oma on viimasel ajal üldse kuidagi tähelepanelikuks ja hoolitsevaks muutunud, käib tekki peale panemas ja... Suureks hakkab saama vist. Hambad ka juba logisevad.
Aga see on tõesti armas ja muudab mind vahel suisa härdameelseks. :P :)
Postita kommentaar