Kutse

J sai kutse, milles teda teavitati sellest, et ühel teataval pikasukaplikal oleks "iupe ia meel" näha J-d "Tallina Linaaalis surel iõulupeul", kus saab olema ""Pipi" edeendus. Rietus: mis ise tahade".

Mõnus. Ja armas. Viimati käisime me kT leivaisa(de) poolt korraldet jõulupeol siis, kui jõmm oli kahene, sest pärast seda on ta suutnud end just õigeks ajaks tõppe rihtida. Aga no see üks kord jääb ka igaveseks ajaks igavesti tulikirjas Maailma Annaalidesse üles tähendatud.

Tookord toimus jõulupidu Salmes ja lastele näidati "Helepunast lillekest" variatsioonidega. Ainus häda oli see, et saalis oli lapsi igas vanuses ja nooremate laste jaoks oli etendus ilmselgelt liiga pikk. Meie omagi jälgis algul huviga, siis aga väsis ja keskendus kahele õhulises liblikakostüümis tütarlapsele. Üle pimeda saali ja laval toimuva hakkasid kostma J melanhoolse alatooniga nõudlikud huiked: "Libikad! Kus on? Libikad!" Ühel hetkel läks lava pimedaks ja põlema jäi ainult lõket kujutav lamp, mispeale meie poiss lajatas: "Tuli kundu!", kahe vanema õe tüli peale aga pahandas valjult: "Tohoh, ei kakle!"

Eks häda oli ka selles, et pidu algas kell kaksteist, J-l aga oli see tavaliselt lõunauinaku alustamise aeg ja ta oli lihtsalt väsinud. Jõuluvanale oli ta lubanud oma repertuaarist vähemalt kolm laulu ette kanda, tegelikkuses aga põrnitses taati altkulmu nagu oma kõige vihasemat vaenlast ega kõssanud silpigi, surus kingipaki vastu kõhtu ja tegi minekut. Igatahes magas ta juba enne, kui me koju jõudsime.

Ega ma kardagi, et ta nüüd üle Linaaali kisama pistab - vanem ka juba ja. Aga jõuluvana jaoks peab hakkama luuletusi otsima.

Lugemiseni.

P.S. Tänase päeva soundtrack'iks on kunagi kümmekonna aasta eest sõbranna Annalt saadud duubel jõululauludega. Jah, ka mina, Brutus.