...olen ma kuidagi loid ega tunne erilist vajadust omi mõtteid üles kribada. Pealegi on mu jutuveskile miski tõke ette vajunud ja väljendusoskus otsustas kah puhkuse võtta. Oi, õel ja vastik olen ma endiselt ja mõlgutan õelaid ja vastikuid mõtteid, aga maailmaga jagama neid ei kipu.
Mis maailma seisukohalt võttes on ju vaimustav.
Tegelikult tahan ma, et see ilge pime tatine aeg lõpuks otsa saaks ja hakkaks lund sadama. Mõtlesin siin, et kui ma täna jõulueelse suurpuhastusega algust teen, et siis äkki... et siis päkapikud näevad, kui tubli ma olen, ja mõjutavad natuke lumemöldreid. Igatahes püüan endale juba pool tundi elu sisse ajada ja Mittesoovikontserdi viisiketas on kah vastavale meeleolule lülitunud, joodeldades porgandihäälel: "Hei hoo, hei hoo, käib töö ja vile koos...!" Kui nüüd vaimu valmisoleks nõtra liha ka nakataks, võiks pihta hakata. Liiatigi veel seetõttu, et homme tuleb ette Tartu-sõit.
Igasugu segaduste tõttu isiklikes eludes toimub seal väike sünnipäeva tähistamine (kuigi tegelikult saab järjekordne aastaring täis alles ülejärgmisel nädalal), lisaks veel ka üks pisike, armas kokkusaamine. Viimase suhtes on mul küll teavaid kahtlusi - noh, et kas minusugune depressiivik üldse peaks sinna minema.
Ohhh, need kompleksid.
Mingi tagasilöök on toimunud. Motivatsioon on kadunud ja ma vajun jälle musta auku. Tiksun küll ja liigun kah, aga muu maailm mind eriti ei huvita. Mootor töötab pooltuuridel.
Ah, olgu peale. Köögikapid ootavad.
Lugemiseni.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
katsu sa vaid tulemata jätta!
Ei, tulen ikka. Nad siin kõik õiendavad mu kallal ja tahavad must lahti saada ja ei luba tulemata jätta. Härra abikaasa isiklikult konvoeerib mind Tartusse. :P Ja toob ilmselt käekõrval kohale ka. :)
Postita kommentaar